Esileht » Arvamused » Arvamus »

Usu nähtav ja avalik tunnistamine

30.06.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Elu koosneb üksikutest sammudest, mida astume. Meie argielus nagu polekski seeläbi eriti midagi muutunud, et Eesti on nüüd NATO ja Euroopa Liidu liige või et selle ühenduse põhikiri on kaua kestnud eeltöö järel lõpuks vastu võetud.
Oluline on eesmärk ja vaimsus, mis meid kannab. See on kristlik usk, millest on välja kasvanud kõik need inimelu põhiväärtused, õigused ja sotsiaalsed rõhuasetused, mida kohustuvad oma seadusandluses ja sisemises elukorralduses tunnustama ka Euroopa riikide laienenud ühenduse liikmesmaad.
Avalikust elust ja muust kristlikust maailmast aastakümneid kestnud eraldatuse järel oleme hakanud harjuma, et koguduste suurematel üritustel peavad tervituskõnesid sõbrad ümbruskonnast ja kaugemaltki. Nii ka möödunud pühapäeval, kui Järvakandi Peetri kirik tähistas 150. aastapäeva. Soojad sõnad Soome ja Saksamaa sõpruskoguduste esindajatelt, seejärel järgmise maavanema kandidaadilt ja kohalike valdade juhtidelt tuletasid meelde kristliku usu tähendust ja suuremat tervikut, millega sealne kogudus ja selle liikmed on seotud.
Sõpruskoguduse õpetaja meenutas poja küsimust, kui nad tutvusid Tallinna vanalinnaga ja seisatasid pühakoja ees: «Kas see on sama Jumala kirik, mis meil koduski?» Isa vastas jaatavalt. Nad astusid kirikusse. Kirikus endas võis näha samu asju nagu kodukirikuski, samasugust risti kui võidu märki surma, patu ja kurjuse jõudude üle. Nii pühakoda kui ka rist on märgid, mis ühendavad meid kristlastena selles ajalikus ja ilmalikus maailmas.
Oleme ühe perekonna liikmed, sama Isa lapsed. «Meil on üks süda,» on mulle jäänud meelde Romano Prodi sõnad, millega ta tervitas mai algul Stuttgardis toimunud suure manifestatsiooni osavõtjaid. Seda kohtumist loosungi all «Üheskoos Euroopa eest», millele oli kogunenud 175 kristliku ühenduse ja liikumise rohkem kui 10 000 esindajat erinevatest kirikutest, on nimetatud tagantjärele ajalooliseks sündmuseks. Niivõrd võimas oli mulje, mille see jättis kohalviibijatele.
Erinevatest maadest tulnud kristlased andsid tunnistust oma usust ja ühtekuuluvusest. Kui jälgida kõiki neid sündmusi, mille osaline on nüüd nii või teisiti ka Eesti, tõuseb küsimus vajadusest tunnistada usku nähtavalt ja avalikult. Ka neis tõsistes vaidlustes, mida laienenud Euroopa telgitagustes on peetud põhimõtteliste küsimuste üle, näib üks veelahe kulgevat mööda piiri, mis eraldab erinevat suhtumist kristliku usu tähtsusesse.
Mõni riik esindab rõhutatult neutraalset hoiakut, mis tahab näha usku iga inimese eraasjana. Loogilise järeldusena tuleks siis avalikust elust kõrvaldada kõik toimingud, märgid ja sümbolid, mis meenutavad Euroopa kristlikke juuri ja usutunnistust. Teised riigid, eriti katoliiklikud, on nõudnud Euroopa Liidu alusdokumentidesse sõnaselgeid viiteid Jumalale ja kristliku usu tähtsusele. Lõpplahenduseks on olnud, nagu sellistel kordadel ikka, kompromiss, mis on vastuvõetav kõikidele osapooltele.
Suured ja väiksed asjad on omavahel seotud. Igale riigile ja rahvale annavad näo tema liikmed nii nagu kirikulegi. Eriti tänane maailm ja avalikkus vajavad usu nähtavat tunnistamist, koostööd, ühtekuuluvust, mis on võimeline ületama seniseid vastasseise ja vastuolusid. Kogesin midagi selle reaalsusest ka Järvakandi Peetri kiriku pidupäeval – ja see tegi rõõmu.

Jaan Kiivit, peapiiskop

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)