Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Usu mõõdupuu

30.01.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Möödunud nädalal Roostal toimunud EELK vaimulike konverentsi teemaks oli misjon. Tahaks jagada mõtteid, mida konverents mu hinges taas elavaks tegi.
Misjon on üks kiriku tunnustest, nii nagu seda on Jumala sõna, sakramendid, vaimulik amet jne.
Misjoni küsimus määrab siis ära kiriku olemise. Misjoni tähtsust ei ole ka kunagi küsimärgi alla seatud. Pigem on küsitud, mida me peaksime selles valdkonnas tegema ja millises suunas liikuma.
Kõige olulisemaks peeti, et iga kristlane oleks kaasatud ja varustatud elama misjoneerivat elu.
Meil peaks olema tahe ja oskused oma usulist kogemust jagada. Ilmselt mäletab iga usklik oma elus perioodi, millal oli suur soov kõikidele kõnelda sellest, mis meie enda hinge oli sügavalt puudutanud. Hiljem muutus see argipäevaks ja tulisus kadus. Ehk on oma osa ka valusatel kogemustel, millega vastati meie siirale usulisele innule.
Ateistlik enesekindlus võib olla vahel väga sallimatu. Kergesti leiab haavata saanud usklik tuge hoiakust, et usk on iga inimese südameasi.
Suurem probleem on veel see, et leerikool ja jutlused ei ole ilmselt piisav, et inimene õpiks tundma oma usku nii, et suudaks seda ka teistele õpetada. Selleks on erakordselt vajalik koguduseliikmete koolitamine. Vaja oleks ka õpetada inimesi oma usust kõnelema. Väikerühmad ja piibliringid aitavad selles osas palju kaasa.
Kui inimesel ei olegi midagi oma usust kõnelda, siis on see küll kindlasti teatud mõõdupuuks meie usuelule.
Vaesust ei peetud takistuseks misjonitööle. Oldi kindel, et kui leidub asi, mida tasub toetada, siis leitakse ka selle töö jaoks rahalised vahendid.
Sageli aga ei leita seda nii olulist asja, millele võiks tõesti panustada. Meeles on lood misjonäridest, kes kaugetel maadel pärisrahvaste seas raskusi trotsides ja oma elu ohtu seades tegid kuulutustööd.
Tänapäevane misjonipõld on muutunud. Ei saa enam selgelt rääkida kristlikest maadest ja paikadest, kuhu evangeeliumi valgus ei ole veel jõudnud. Paljudel ajalooliselt kristlikel maadel elavad inimesed, kes ei ole midagi kuulnud Jeesusest.
Ei ole vaja minna Aasiasse või Aafrikasse, kuna kodukiriku kõrval olevas majas elavad inimesed ei pruugi teada, millest kirikus räägitakse. Meie enda trepikojas elavad inimesed, kes pole midagi kuulnud elavast Jumalast.
Inimeste vaba liikumise ja massimeedia levikuga on tekkinud ideede- ja mürataust, milles kristlik sõnum ei pääse mõjule. Eelarvamusi on tänapäeval misjonitööle takistuseks rohkem, kui oli Albert Schweitzeril Lambarénés. Raske oli uskuda, et valge mehe kaudu võiks midagi head tulla.
Nagu sõjapidamises võib kaduda rindejoon, on ka misjonitööl tänapäeva maailmas teistsugused tingimused. Suuri võite lahinguväljal on raske oodata. Mis siis on see tõeline töö, kuhu tuleks panustada?
Möödunud pühapäeva jutlusetekstis võrdles Jeesus Jumala armu ja õndsust ühe teenariga, mis oli töömehe päevapalk. Paljud pahandasid, sest nad arvasid, et peaks olema midagi väärtuslikumat, mille nimel tööd teha. Jumala and tundub meile sageli üsna tühine. Eesav vahetas selle kausikese supi vastu. Ei ole ime, et me ootame ka siin Eestis tegutsevatelt misjonäridelt kangelastegusid. Misjonitööks oleksime valmis panustama, kui sünniksid vägevad asjad.
Ilmselt ainult usk on suuteline nägema misjonitöö suurust ka väikestes asjades. Ainult usk teab iga üksiku inimese päästmise hinda. Luukas annab edasi Jeesuse sõnad: «Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab» (Lk 15:10).
Ilmselt on enamik misjonitööga seotud küsimusi kinni meie enda usus. Ei jää üle muud, kui hüüda Issandale: «Kasvata meie usku!» (Lk 17:5).
Õnnistussooviga

 

 

 

 

Joel Luhamets,
misjoniassessor

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)