Esileht » Arvamused » Kolumn »

Usu lumepall

09.09.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Sünnilt pärnumaalasena olen ma talviti soojade ilmadega oma mujalt Eestist pärit tutta­vatega ägedaid debatte pidanud. Pärnumaal ja osalt ka piirnevates maakondades öeldakse lumepalli tehes, et su­lalumi pakib, mujal Eestis hak­kab lumi kokku. Samas on pakkiva või kokkuhakkava lu­me tulemus sarnane, peotäiest lumest võib kasvada kõigepealt põlvekõrgune, edasi vööni ning lõpuks mitmekesi pingutades ka inimesekõrgune lumepall.

Usulistes kogukondades rää­gitakse üsna palju kasvavast usust. Näiteks ühel hetkel on ise­gi apostlitele tundunud, et nende usk on väike ja nad pa­lu­vad Kristuselt, et ta nende us­ku kasvataks: Ja apostlid üt­le­id Issandale: „Kasvata meie usku!“ Aga Issand ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele moo­rus­puule: „Juuri end üles ja istuta mer­re!“ ja see kuulaks teie sõ­na.“ (Lk 17:5–6)

Mulle tundub, et sinepiiva kõr­val sobib põhjapoolsetel maa­del usu ja usuga seotud te­gu­de sümboliks üsna hästi ka üha kasvav lumepall. Ka siin on omad ohud, küllap mäletavad pal­jud noorusaegadest, kui alg­selt plaanitava lumepalli vee­­re­tamise asemel läkitati  lume­­kuul naab­ri­poisile või -tüdrukule krae vahele. Üsna sarnaselt võib juhtuda ka usuga, kus vaim­se kasvamise ja selle ja­ga­mise asemel hakatakse te­ge­lema pelgalt teiste inimeste uskumise arvustamisega.

C. S. Lewis on kirjutanud vah­va raamatu „Pahareti kir­­­japaun“, kus kogenud ku­­ri põrguolend jagab veel kogenematule pa­ha­­re­­tile juhiseid, kuidas ini­me­­se kasvavat usku ka­han­­da­da, proovile panna ja seda eesmärgiga, et ta lõpp­­­kokkuvõtteks usust soo­tuks loobuks. Raamatus kirjel­da­takse mitmeid tüüpilisi olu­kordi, mis võivad inimese usku kahandada ka nüüd, näiteks soovitab ülempaharet juhtida tähelepanu kirikus istuvate inimeste ebatäiuslikkusele.    

„Istudes pinki, näeb ta üm­ber­ringi just selliseid naab­­reid, kes talle eriti ei süm­patiseeri. Nei­le tulebki sul tugineda. Pa­ne ta mõte eks­le­ma Kirikut sümboli­seeriva väl­jendi „Kris­tu­se ihu“ ja kõr­val­pingist paist­vate nägude va­hel. Pole olu­line, millised need inimesed te­gelikult on. /../ Kui üks neist naab­reist ei pea viisi, teisel aga on kriuk­suvad saapad, ras­valott lõua all või veider riietus, on su hoo­lealune hõlpsasti val­mis us­kuma, et ka nende usk peab olema mingil moel naeru­väärne.“ 

Kuidas võiks aga välja näha tõe­line usu lumepall? Mulle tun­­dub, et selle nähtavaks mär­­giks võiks näiteks olla pi­ka­ajalise töö kokkuvõte. Olen ik­ka aukartusega kätte võt­nud Toomas Pauli „Eesti piib­li­tõlke ajaloo“, mis oma ühek­sa­­saja leheküljega on tõeliselt au­kartust äratav lumepall. Või teine näide, ma pole küll veel jõudnud endale hankida Jaan Lahe raamatut „Sõnum tei­sest maailmast. Mis on krist­luse põhisõnum?“, kuid olen kuu­lnud, et see rohkem kui nelja­sajaleheküljeline teos on seitsme-kaheksa-aastase usu­lise lumepalli veeretamise vili.

Olen ka ise kogenud, kui­das religiooniteemaliste teks­­ti­de kirjutamine viib mõt­ted üha uutele teemadele, pa­­ratamatult tekib soov need mõt­ted kirja panna ja nii see usu lumepall kasvab. Näiteks möödunud aastal ilmus mul raamatuna „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits“. 

Kui see raamat oli ilmunud, siis avastasin, et paljust tahaks veel kirjutada, käesoleval su­vel lõpetasin uue käsikirja ja oktoobris peaks ilmuma „Kus Sa oled taevas. Avatud usk­­liku apokriivad“. Aga ka viimasena nimetatud raamatu valmides tundus töö alles nii poolik, et olen hakanud tööle uue raamatu käsikirjaga, mille pealkirjastasin „Sa oled taevas. Avatud uskliku apo­loo­gia“. 

Avastasin veel, et usu lu­me­palli veeretamist võivad mõ­jutada ka esmapilgul täiesti teisejärgulised asjad. Eelmises lõigus kirjeldatud „Avatud usk­liku“ sarja esimene raamat sai üsna juhuslikult peamiselt valge kujunduse. Mingil hetkel tek­kis idee, et sarja põhitoon võiks olla liturgilistes värvides ja nii sai oktoobris ilmuva raa­­matu põhitoon violetne, kol­mandale raamatule on reserveeritud roheline. Aga li­tur­­gilisi värve on luterlikus tra­ditsioonis viis ja see viis mõt­tele, et äkki annab Ju­mal jõudu ja ideid veel pu­na­se ja musta raa­matu kir­ju­tamiseks. 

Taanlase Peter Høegi ro­maa­nis „Preili Smilla lumetaju“ esi­neb pingeline dialoog, kus sü­gavalt usklik taanlanna Elsa ja pooleldi gröönlanna Smilla va­hetavad Piiblile tuginedes rep­liike lume sümboolsest tä­hen­dusest. Elsa näeb lund pigem eba­püsivuse tähenduses, Smil­la tõe ja valguse sümbolina. Loo­mulikult pole ükski usuline pilt ideaalne, niisama ka usu lu­m­e­­pall, mida ma sellest hoo­li­ma­ta kõiki veeretama kutsun. 

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist

 

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)