Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usu kuulekusest

13.12.2017 | | Rubriik: Jutlus

Rm 16:25–27

Eeloleva pühapäeva teemaks on kutse valmistada teed tulevale Issandale. Õigus tasandada teed ja teha väravad kõrgeks on kohane neile, kes seda tööd teha tahavad ja oskavad. Selleks, et tee tuleks tasane ja sirge, et käänakud, langused ja tõusud oleks õigesti ja hästi välja mõõdetud, tuleb päris palju vaeva näha. Seda enam on see keeruline, et meid ei ole kutsutud ehitama teetammi läbi soode ja rabade, vaid läbi inimsüdamete arvamiste ja mõtlemiste üksmeelsuste ja vastuolude.
Jutlust kirjutades paneb vaimulik ennast valmis rõõmusõnumi kuulutamiseks, et kogudusel oleks võimalus kohtuda Kristusega, kes tuleb meie juurde sõnas ja sakramendis.
Ristija Johannes elas kõrbes ja ta kuulutus kõlas eemal inimasustusega paikadest. Tema sõnum Issanda tulemisest oli veenev ja jõuline. Tuleb parandada meelt, et pääseda Jumala vihast, mis tabab sõnakuulmatuid. Tema juurde tuldi lähemalt ja kaugemalt, et lasta end ristida. Meeleparandus ja ristimine olid ettevalmistus kohtumiseks Kristusega.
Johannese juurde läkitatud preestrid ja leviidid tahtsid teada saada, kas ta on Messias, Eelija või prohvet. Johannes ei andnud tunnistust endast, vaid Kristusest, kelle tulemist ta kuulutas kui hüüdja hääl kõrbes. Ta andis tunnistuse, toetudes prohvet Jesaja kaudu antud üleskutsele valmistada teed kõrbesse. Maanteed tuleb tasandada meie Issandale. Mitte kaupade ja reisijate veoks, vaid Kristusele, kes on tulemas.
Teda kontrollima läkitatud uurimiskomisjonile ütleb ta lihtsalt: „Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.“
Johannese küsitlejad esindasid templit ja ohvriteenistust. See privileeg võis takistada neil mõista Ristija kuulutuse tõelisust vaatamata sellele, et nad tundsid pühakirja ja tõotusi Kristuse kohta. Nii sõnum peatselt saabuvast Kristusest kui ka selle sõnumi kuulutaja ei pruukinud mugavalt sobituda nende elukorraldusse, sest kui Ta on saabunud, siis see tähendab, et uus maailma ajastu on alanud. Mida ja kuidas siis nemad selles olukorras peaksid tegema ja olema? Küllap mõistsid nemadki, et kui uus on saabunud, peab vana kõrvale jääma. Sellises hirmus otsitakse pigem õigustust omaenese rumalusele kui tõde.
Kummatigi oli Johanneselgi seesama küsimus, kui ta läkitas oma õpilased Jeesuse juurde küsima: „Oled see sina või peame ootama kedagi teist?“ Johannes sai ammendava vastuse kohtumisel Jeesusega ja kui ta õpilased kurdavad, et Jeesuse jüngrid ristivad inimesi ja paljud lähevad Tema juurde, siis vastab ta rahulikult ja kindlalt: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast. Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu. Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks. Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ Johannese rõõm sai täielikuks. Seni aimamisi taibatud saladus oli saanud ilmsiks. Ta sai kinnituse Kristuse tulemise kuulutusele.
Nii pühakirja kui kiriku traditsiooni mõistmiseks on vaja eelteadmisi ja oskusi, mis aitavad mõista neis kätkevat sisu ja sõnumit. Mõistmine aga ei vii veel kokku Jumalaga, vaid on eelduseks, et võime ta ära tunda kui oma Issanda. Veel vastutusrikkamaks teeb sõnakuulutaja ülesande see, et evangeeliumis ei ole kutse kuningate Kuningat vastu võtta antud üksnes jutlustajale ega kogudusele, vaid kõigile.
Kiriku teed rajav töö on tunnistus sellest, et valmistutakse Tema tulemiseks kõikide rahvaste ja inimeste juurde. Jutluse koostamine on ülesanne, millega vaimulik valmistab ette eeloleva pühapäeva jumalateenistust. Jutlustamine on Jumala rõõmusõnumi kuulutamine apostel Pauluse evangeeliumi ja Jeesuse kuulutuse kohaselt, milles Jumal ise võib meid kinnitada. Jumalateenistus on koguduse võimalus kohtuda Kristusega, kes sündis maailma neitsi Maarjast. Ta tuleb meie juurde sõnas ja sakramendis, et meid usule äratada ja seeläbi päästa viimsel päeval.
Ristija Johannese rõõmule ja meelekindlusele sarnaselt helisevad ka apostel Pauluse sõnad Jumala ülistuseks, millega ta võtab kokku ja lõpetab kirja roomlastele: „Sellele aga, kes teid võib kinnitada minu evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse kuulutuse kohaselt, selle saladuse ilmutuse kohaselt, millest on igavesest ajast vaikitud, nüüd aga on tehtud avalikuks ja prohvetite kirjade läbi igavese Jumala käsu kohaselt kõigile rahvastele antud teada kuulekuseks usule, ainsale, targale Jumalale – temale olgu kirkus igavesti Jeesuse Kristuse läbi! Aamen.“ (Rm 16:25–27)

Praats,Allan Viljandi Paulusse okt2011

 

 

 

 

Allan Praats,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)