Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Usu inimlikud väljendused

07.11.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

Üks minu koguduste liikmetest oli mures selle üle, et meie kirikus Kodu-Eestis on kasutusel väljendid, mis on «katoliiklikud», näiteks preester, missa ja patutunnistus.

Kui ma näitasin oma seletust selle kohta ühele kolleegile, arvas ta, et kogu kirik peaks seda nägema. Nii ma siis saadangi selle kirikulehe toimetusse.
Esiteks võtame arvesse, et Martin Luther, üks kõige tähtsamatest ja erakordsematest inimestest maailma ajaloos, tegi vahet sellel, mis on peamine ja tähtis, ja sellel, mis on kõrvaline, milles võib olla erinevaid variatsioone, milleks kasutas sõna adiaphora.
Üldiselt võib ütelda, et usu printsiibid (nt Jeesus on Issand) on peamised ja usu inimlikud väljendid on adia­phora (adiafoorid ehk teisejärgulised, neutraalsed asjad – toim.).
Sellelt taustalt vaatamegi nende kolme nn muretekitaja peale. Preester on üks tiitel, mis on juba ammu kasutusel olnud mitmes luterlikus kirikus maailmas. Tavalisem siin Ameerikas on muidugi pastor. Aga siinjuures tuletame meelde, et emakeeles me ju ütleme «õpetaja», mida mujal luterlikus maailmas ei kasutata.
Peale selle Luther ise ju rääkis «kõikide usklikkude preesterkonnast», s.o me kõik oleme preestrid. Lutheri enda kohta kasutati tiitlit isa. Professor Justus Jonas küsis Eislebenis surivoodil olevalt sõbralt Martin Lutherilt: «Kõrgeauline isa, oled sa valmis surema Kristuse nimel ja selle õpetuse eest mida sa oled proklameerinud?»
Võttes kokku oma viimse jõu, vastas Luther selgelt: «Jah!» Varsti pärast seda ta suri. Niisiis isa, preester, õpetaja, pastor või midagi muud? See kõik oli meie usu-esiisale lihtsalt adiaphora!
Ja siis mõiste missa? See oli ju sõna, mida Luther ise kasutas, nii ladina kui ka saksa keeles: «Formulae missae» ja «Deutsche Messe». Selle väljendi kasutamisega ta tahtis rõhutada, et ei olnud asutanud mingisugust uut osadust, vaid oli ainult taastanud selle originaalse katoliku (mitte Rooma! Originaalne tähendus ’ülemaailmne’) missa, mille kasutus ulatus üle sajandite apostlite ajastuni.
Praegusel ajal mina selle sõna kasutamist küll ei eelista, aga samas see ei häiri mind. Tegemist on ka rohkem adia­phora piiridesse jääva mõistega.
Patutunnistuse mõistet ei visanud Luther kasutusest välja. Ta lihtsalt tegi selgeks, et see ei olnud üks sakrament. Luther ise nõudis, et kõik, isegi aadlid ja printsidki, eriti enne armulauast osavõtmist, pidid istuma tema või mõne teise vaimuliku ees Beichtstuhl’i peal, kus pihilise käitumine ja usk olid eksamineeritud.
Ja siis peame ju ka meeles pidama, mida Jeesus pärast ülestõusmist ütles oma jüngritele (Jh 20:23): «Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» Pattusid ei saa ju andeks anda ilma patutunnistuseta! Aga Lutherile see lihtsalt ei olnud üks sakrament.
Kogu lugu tuletab mulle meelde midagi, mis juhtus peaaegu nelikümmend aastat tagasi. Üks meie naabritest oli vanem härra, pärit Lõuna-Saksamaalt Baierist, sünnilt roomakatoliiklane. Ühel ilusal suvepäeval, kui olime vestlemas, ütles ta äkki mulle: «Seal on ainult üks Jumal! Ma tulen sinu kirikusse!»
Ma muidugi ei soovita, et me kõik astuksime paavsti autoriteedi alla, kui ütlen, et kas meil ei peaks mitte olema samasugune väljavaade nagu sellel saksa vanahärral. Aga meil vähemalt pole vaja «roomlaste» ja nende usu väljenduste vastu tunda kartust ja hirmu. Seal on ju ainult üks Jumal!
Hendrik Laur,
Portlandi, San Francisco ja Seattle’i koguduse hooldajaõpetaja,
Chicago praostkonna abipraost

Kommentaar
Uus jumalateenistuse terminoloogia tuleb EELKs kasutusele seoses jumalateenistuse uuendusega ja kirikukäsiraamatuga, kus tuuakse sisse sõna missa ja eristatakse see ilma armulauata jumalateenistusest: «Jumalateenistus armulauaga ehk missa on pühapäeva ja püha korralise jumalateenistuse põhivorm. Sõnajumalateenistus on süntees missast ja palvustest.»
Selline terminoloogiline lähenemine on ajalooline ja oikumeeniline. Võib tõdeda, et siin on astutud tõesti sammuke lähemale katoliku kirikule. Kuid teisalt on meie kirikut tugevalt mõjutav lähinaaber Soome luterlik kirik muutnud oma terminoloogiat ja asendanud mõiste ehtoollisjumalanpalvelus sõnaga messu.
Seega võib tõdeda, et sellises terminoloogia muutuses pole midagi erilist ja ainulaadset. Sõna missa on lihtsalt lühem kui armulauaga jumalateenistus. Neid võib vabalt kasutada ka sünonüümidena.
Samuti on lood mõistega preester. Kui vaadata ajalooliselt kirikliku ameti mõistmist, siis on sel alati olnud kolm tähendust: karjane (pastor), preester (ennekõike kultus) ja õpetaja (harija, kasvataja).
Neid kolme terminit vaimuliku ameti kohta on kasutatud teatud ajajärkudel erineva intensiivsusega. Kord on pööratud tähelepanu liturgilisele rollile, kord hingekarjase või õpetaja rollile. Neidki sõnu võib vabalt sünonüümidena kasutada, rõhutades kord üht, kord teist. See, et preestrit viimasel ajal terminoloogias rohkem ja õpetajat vähem kasutatakse, näitab ilmselt teatud rõhuasetuste nihkumist ametikäsitlustes, mis on tüüpilised postmodernismile.
Nii ka kirikuseadustik kasutab vaimuliku ameti kohta sisuliselt kolme erinevat terminit, rõhutades küll, et tegu on koguduse õpetajaga, kuid lisades, et tema ülesanne on karjasena vaimulikult juhatada ja hoida tema hoolde usaldatud Kristuse karja ning pidada jumalateenistusi ja talitusi.
Kaido Soom,
Eesti Kiriku teoloogiline konsultant

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)