Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Ustavus Jumala andide kasutamisel

17.08.2011 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Olen kohanud inimesi, kes on väga uhked oma andekuse üle. Selline inimene võib arvata, et kõik teised on halvad ja vaid tema hea.
Samas enamik inimese andekust iseloomustavatest sõnadest on välja kasvanud saabuva pühapäeva jutlusetekstist. Sõna «talent» näitab toonast rahaühikut, mille peremees andis oma sulastele, et nood seda haldaksid. Sõnad «and» ja «anne» aga vihjavad sellele, et inimesele on midagi antud.
Kui aga midagi on antud, siis kes on andja? Andidega on nii, et neid ei ole ükski inimene ära teeninud, vaid need on igaühele antud Jumala poolt. Inimene võib ülevaltpoolt saadut edasi arendada, aga ta võib jätta selle ka hooletusse.
Igaühel on mingi anne elus, olgu selleks siis oskus laulda, kunstianne, suutlikkus suhelda või oskus rahaga ümber käia. Eks igaüks peaks leidma oma ande.
Jumal, talendi andja, ootab meilt, et me teeksime sellega head nii oma kaasinimestele kui kogudusele. Kord küsib Jumal meiltki aru nagu päris peremees oma sulastelt. Mida oleme teinud selle andega, mida tema meile on andnud?
Kõige halvem on see, kui inimene suhtub hoolimatult oma andesse: see on talendiandjale suisa solvav. Õige meelsus on tänulik ande rakendamine ligimeste ja koguduse hüvanguks ja siin tasub olla ustav. 
Kaido Soom

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)