Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab

18.06.2008 | | Rubriik: Jutlus

Viimaks veel, vennad, palvetage meie eest, et Issanda sõna leviks ja kirgastuks nõnda nagu teiegi juures ning et meid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest. Sest usku ei ole kõikidel. Aga ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab. Me oleme ju Issandas veendunud teie suhtes, et te olete teinud ja teete, mida me käsime. Issand aga suunaku teie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole!
2Ts 3:1–5

Euroopa riigijuhtidel on mure. Selle mure nimi on islam. Mitmetes pika kristliku traditsiooniga Euroopa linnades võib mõnel aastaajal näha tänavatel rohkem pearätiga kui «valgeid» naisi. Ajal, mil ridamisi pannakse müüki koguduseta jäänud kirikuid, kerkib üha uusi ja uusi mošeesid. Eurokraatlik ilmalikustunud poliitika on religiooni taolise pealetungi ees jõuetu. Ainsad, kelle vastu julgetakse kasutada jõuvõtteid, on kristlikud fundamentalistid ja rahvuslased. Pearätte kandvatele valeusulistele keerutatakse aga lõputult ümmargust juttu sallivusest, dialoogist ning «ühistest» väärtustest.
Miks kõlab see kurtidele kõrvadele? Sest see on tühipaljas inimlik katse seista vastu deemonlikele jõududele või isegi püüd ajada Peltsebuli välja Peltsebuliga. Võib-olla on kristlusest võrsunud humanism, mis tegelikult ülistab inimest jumalana, õigustades ja julgustades teda üha meeletumateks pattudeks, hullemgi kui islam, sest ta kannab «kristlikku» maski. Muidugi püüab taoline süsteem panna ka kiriku laulma endale meelepärast laulu.
Ainus, mis meie maailmajao ja viimselt terve maailma päästab, on sõnum Kristusest. Võltsimata, lahjendamata ja salgamata sõnum Jumala armastusest, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses, kes on «saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel».
Näiliselt ohutu tunnistus Kristusest on ometigi suurim ärritus maailmale. Püha Pauluse arvukad kogemused oma kuulutusreisidelt annavad tunnistust sellest, et sõnum Jeesusest tekitab igal pool inimeste seas lahkmeelt (vt Lk 12:49–53), vabastades ühed nende suurimatest koormatest, kuid pannes teised vahetevahel lausa seestunult märatsema – sest usku ei ole kõikidel. (1Ts 3:2) Ilmselt midagi sarnast oli toimunud ka Tessaloonikas. Teadaolevalt pidi püha Paulus linnast lahkuma üsna kohe pärast koguduse rajamist, sest sattus teravasse vastuollu kohaliku sünagoogi juhtidega. Kuna aga tuli, mille Kristus temas oli süüdanud, põhjustas pahandust igal pool, kuhu ta läks, ei toonud ka Tessaloonikast lahkumine talle rahu. Nõnda ta palubki tessalooniklasi palvetada enda ja oma kaastööliste pärast, et «neid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest».
Ehkki need pahatahtlikud inimesed tekitavad oma riugastega Kristuse kirikule alatasa sekeldusi, ei nurise püha Paulus nende olemasolu pärast. Paulus nimetab koguduse vastupidavuse ühe allikana ustavust tema käsule (2Ts 3:4). See, kes meid Pauluse kaudu käsutab, ei ole mitte inimene Paulus, vaid Issand, kes oma apostli suu kaudu räägib. Kas teame Temast paremini, mis on meie pääsemiseks vajalik?
Vastupidavus ja ustavus kõigis tagakiusamistes ja kitsikustes on Jumala õiglase kohtu märgiks selle kohta, et Kristuse järgijad on arvatud Jumala riigi vääriliseks ning kõik vaevajad saavad karistuseks igavese hukatuse (vt 2Ts 1. ptk). Nii nagu püha Peetrus kutsub üles: «Ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel» (1Pt 4:12), on Kristuse järgijad otsekui kullast kuulid, mis olid samas karbis odavast metallist kuulidega, millel oli üksnes kullatud kate. Kui karpi raputati, hakkasid kullatud kuulid nurisema, et nende kuld kulub ära. Kullast kuulid aga palusid, et karpi raputataks rohkem, sest siis saab nende kuld paremini nähtavaks.

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab”

  1. Anonüümne ütleb:

    “Pearätte kandvatele valeusulistele keerutatakse aga lõputult ümmargust juttu sallivusest, dialoogist ning «ühistest» väärtustest.”

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)