Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Uskumise mõttest

14.09.2016 | | Rubriik: Jutlus

Js 44:21–23
Aeg-ajalt tuleb usklikul inimesel ikka selgitada mõnele uudishimulikule, miks ta usklik on. Inimesel, kes ise ei ole võimeline vähemalt taolisel ja selgel moel olema religioosne, on keeruline usu mõttest aru saada. Üks on intellektuaalne tasand: miks peaks keegi pidama reaalseiks asju, mida tegelikult olemas ei ole. Teine on moraalne pool ja väljendub arusaamas, et uskliku inimese elu on ikka tublisti tühjem kui sellel, kes religiooni ikkest vaba. Seda ei tohi teha ja tollest ei või rääkida ja kolmandaid asju peab tegema salaja ning neljandaist ei või isegi unistada jne. Kes peaks tahtma sellises keeldude ja käskude rägastikus vabatahtlikult elada? Ega palju võimalusi ei ole – see inimene peab olema kas peast soe või on ta sattunud manipuleerimise ohvriks.
Usklik inimene tihtipeale muidugi naerab taoliste arusaamade peale. Kuid naerda ei ole sellistel puhkudel ilus ja me peaksime siiski mõistma, et niisama kummalised kui meile tunduvad taolised mõtteavaldused, tundub meie usk veider uskmatule skeptikule. Kuidas me siiski vastame küsimusele uskumise mõttest?
Pühakiri võtab jumalaotsingu kokku lunastuse mõiste alla. Üks asi on teada, et oleme Jumala loodud ja osalised ühest suuremast plaanist. Sellest teadmisest ei piisa, et leida rahu. Inimene otsib ja on ikka otsinud lunastust. Kogu vaimuliku elu mõtteks on liikumine lunastuse suunas. Ja samasisuline on Jumala liikumine inimese suunas: pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu (Js 44:22).
Lunastus on muutunud nn kaananikeelseks sõnaks, millest inimene tänavalt tuhkagi aru ei saa. Selgem oleks kõnelda võlgadest vabaks saamisest, laenukoormuse kustutamisest, võlausaldajate nõuete tühistamisest vms. Kui meieisapalves palume võlgade andeksandmise pärast, siis tõenäoliselt ei kõlanud see Jeesuse lihtrahva hulgast pärit kuulajatele sugugi nii vaimuliku asjana nagu meile praegu. Laenuorjus ja selle laastav toime olid toonastele lihtsatele põllumeestele, kaluritele ja käsitöölistele igapäevaseks kaaslaseks ning lunastus, mis ei toonud vabadust taolisest ikkest, ei olnud mingi lunastus. Tänapäeval võiksime lunastuse tähendust õppida kiirlaenufirmade orjusesse sattunuilt või siis näiteks Narva Aleksandri koguduse liikmetelt.
Taoline lunatuse mõiste õpetab meile, et usk pürgib alati vabaduse poole. See on usu siht ja eesmärk. Mitte orjastamine, mitte kitsendamine, mitte piiramine ega aheldamine pole usu siht, vaid vastupidi. Seal, kus vabadust püüeldakse, ollakse vaimulikule teele lähemal kui seal, kus püütakse kontrollida, anastada, piirata ja vangistada.
Kristlane teab, et vabadus on võimalik, sest ta teab lunastuse teed ja kuidas sellel käia, ta teab Kristust. Ta oskab Tema peale vaadata, Temalt õppida ja Temaga koos elada. Tema sisemine, hingeline vabadus vormub teinegi kord füüsiliseks – ta oskab loobuda teda orjastavatest sõltuvustest, oskab ütelda lahti aheldavatest kirgedest ja käituda majanduslikke otsuseid langetades suurema vastutustunde ja taipamisega.
Uskumine on mõttekas vabaduse pärast. Teisiti võiksime seda selgitada nõnda, et usk tähendab ennekõike usaldust. Mida vabam inimene, seda usaldavam ta on. Ta seisab elu ees suure julgusega ja selles maailmas ei karda ta midagi ega kedagi. Usaldus Jumala vastu tähendab usaldusega elatud elu.
Usalduseks elatud usu vastandiks on umbusk. Taoline umbne usk võib olla väliselt küll väga aktiivne, aga ta on seda umbsel ja lämmataval moel. Umbusk otsib alati võimalust kindlustada oma tagalat, sest ei suuda usaldusega lõpuni minna. Ta loob aina reegleid ja korraldusi, selekteerib erinevaid teid õigeteks ja valedeks ning argumenteerib tõe ja vale, patu ja vagaduse mõistetega. Umbusk jääb ikka kinni oma piiratusse ega suuda iial vaadata kaugemale iseendast ehk siis pääseda tõelise vabaduse ehk lunastuse teele.
Prohveti suu aga kuulutab taolise umbusu seisukohalt midagi hoopis imelikku: ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse (Js 44:22). Kujuta ette – sinu pattu ei olegi enam. Ega kõiki su vigu ja puudusi, sinu valesid teid ja reeglitest üleastumisi. Kõik see on minema pühitud, lausa Jumala poolt ära kaotatud. Ja kui Jumal juba midagi ära kaotab, siis on see küll nii hästi kaotatud, et seda enam iialgi üles ei leia. Ei jää ühtegi meie vabadust piiravat takistust, ei ühtegi põhjust olla umbusklik. Selline vabadus on Jumalal meile kinkida!
Prohvet peab seda väga eriliseks rõõmusõnumiks ja võtab kokku öeldes, et Jumal ütleb sulle: ma ei unusta sind! Usklik inimene teab, et ta ei ole ära unustatud. Tal ei ole vaja millegi pärast muretseda. Tal ei ole vaja karta. See ongi vabadus, see ongi lunastus. Ei ühtegi võlga enam. Aamen.

toompuu_tauno-copy

 

 

 

 

Tauno Toompuu,
Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)