Uskumatu kurjus

Homme, 14. juunil on leinapäev, küüditamise
mälestuspäev.

Olen sageli mõelnud, et hea meelega
unustaks kõik ülekohtu. Need, kes osalesid küüditamistes ja
massirepressioonides meie ja paljude teistegi rahvaste juures, ei vääriks
mingit mäletamist. Kadugu nad unustuse hõlma. Me vajaksime võidumärke rohkem
kui kaotust ja valu meenutavaid monumente.

Siis taipan kurbusega, et see ongi
tegelikult unustatud. Leinapäeva üritustele tuleb vaid väike osa vanemast
põlvkonnast, kelle hingevalu ei ole siiani vaibunud. Lisaks mõni nomenklatuurne
isik, kelle ametiülesannete juurde see kuulub. Rahvast leinapäev tervikuna
kahjuks ei puuduta. Veelgi vähem puudutab see päev noori inimesi. Miks nii? Kas
oleme hoolimatud oma rahva kannatuste suhtes? Või ei suuda me uskuda ja
tõsiselt võtta sündmusi, mis veel praegu elava põlvkonna elus on juhtunud?

Lõplikku tõde ma ei tea. Võib-olla ongi
kergem elada kõike halba unustades. Suurem põhjus on ehk selles, et me ei suuda
uskuda kurjuse olemasolu. Me ei suuda uskuda, et kurjus on täiesti mõistetamatu
ja tegutseb ettearvamatult. Kruusvalli «Pilvede värvides» kinnitab talumees
nendel ärevatel aegadel, kui paljud kodu jätsid ja paadiga ohtlikule
põgenikuteele asusid: ma pole kellelegi kurja teinud, ma olen ausalt elanud,
minuga ei saa midagi halba juhtud.

Siiski tuldi ja saadeti inimesi Siberisse.
Ilmselt ei suutnud nad uskuda siis ega usu nüüdki, et võib olemas olla hävitav
kurjus. Kurat ei sisenda meile üksnes seda, et Jumalat pole olemas, vaid ta
veenab meid ka selles, et kurjust ei ole olemas. Ikka mõeldakse, tihti seda
otse välja ütlemata, et küllap seal ikka mingi süü oli. Ilmselt oleks saanud
seda kuidagi teisiti teha. Kas tänapäevalgi on võimalik ausal viisil jõukaks
saada? Peamisi vigu teeb ikka valitsus. See, mis märkamata jääb, on selles
maailmas tegutsev kurjus.

Kurjuse ohvrid on muidugi need, kes
otseselt kannatasid. Suuremad ohvrid olid need, kelle läbi ülekohus teoks sai.
Surmast päästab meid Jumal. Kuid ei ole hullemat asja kui mõrvariks osutumine.

Keegi küsis minult aastaid tagasi, milline
on kurjuse meelevald. Mida Piibel selle koht ütleb? Ta ise vastas, et Jumala
Sõnas on kurjuse meelevalla kohta vaid üks definitsioon: Jumal on temast
vägevam. Kurja vastu saab seista vaid Jumala abiga.

Leinapäeval on siiski väga oluline koht
meie elus. Kristuse valu, kannatuse ja surma rist sai meile võidumärgiks.
Pühitsegu Issand meie rahva leinapäeva, et see võiks saada meile uue lootuse ja
rahu päevaks.

Joel Luhamets,

assessor