Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Uskmatu Tooni

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Miguel de Unamuno romaan «Püha Manuel Hea, märter» (LR 2008/14) jutustab loo väikese mägiküla preestrist don Manuelist. Nii kohalikud kui kaugemad peavad meest juba eluajal pühakuks, ent ustaval hingekarjasel on suur saladus: ta ei usu. Ei Jumalat ega kuradit, ei ülestõusmist ega igavest elu. Kohe mitte ei usu. Aga ametit peab:

«Olen siin selleks, et oma koguduse hingi elus hoida, neid õnnelikuks teha ja aidata neil näha und oma surematusest, ja mitte selleks, et neid tappa. Tähtis on, et nad elaksid arukalt kooskõlas oma meeltega, aga teise tõega, minu tõega, poleks see võimalik. Et nad elaksid. Ka kirik aitab neil elus püsida. Mis on tõeline religioon? Kõik religioonid on tõelised, kui nad virgutavad usku tunnistavate inimeste hingelist elu ja pakuvad lohutust tõsiasja ees, et sünni eest tuleb paratamatult tasuda surmaga; samuti on iga rahva jaoks kõige tõelisem see religioon, mille ta ise loonud on. Ja minu usk? Minu usk seisab lohutuse leidmises teiste lohutamisest, kuigi neile jagatud lohutused mind ennast ei lohuta.»
Ei ole sattunud kuulma ühestki meie kiriku vaimulikust, kes oleks ameti maha pannud põhjusel, et usk sai otsa. Ega säärasest, kes jätkab don Manueli kombel. Kas viimastki võiks esitada näitena kristlikust ligimesearmastusest?
Ent ons usk üks lõppematu varandus? Ja kust seda ammutada juurde, kui napib? Uskmatus on justkui triviaalsus tänapäeva maailmas. Üsna samamoodi nagu usku mõnel eelmisel ajal ja mõnes eelmises maailmas triviaalsuseks peetakse. Karta on, et eksitakse mõlemal puhul. Siiski usun, et uskmatus on taak, mille kandjaid võib samamoodi imetleda kui usu kandjaid. Seda siis, kui tõepoolest don Manuelina on võetud õlule meeleheide ning lootusetus, mitte loosung. Aga seegi kehtib vist ka usu puhul.
Suuremaid pettekujutlusi, mille paistel nii mitmed end soojendavad, on valikuvabadus. Justkui oleks meil meelevald võtta ja jätta, kas usku või uskmatust. Mõni dogma või principium siit, teine säält. Igast olevast või üksi mõeldavastki ilmakaarest. Justkui oleksime võtjate ning jätjate sugupõlveks jagunenud. Justkui võiksime vabalt reisida mitte üksi ruumis, vaid ka ajas. Justkui tõmbaksime kui loosiga usu või uskmatuse, naerdes ja soovi korral võitu välja võtmata jättes või sõbrale laenates.
Inimlikkust napib, isegi kirikus, mis siis usust rääkida. Kogu elu, iga tegu justkui SMS-laen, võetud vanade võlgade «refinantseerimiseks».
Parem vaidleme seeüle, kas pühakirja auctoritas on jäänud viimse silbini puutumatuks meie juures ning kas emaseid võib panna pastoreiks isaste üle (andestagem pühale Paulusele tema vulgaarne kõnepruuk, aga just noid mõisteid ta kasutab Gl 3,28). Jäämegi, sest mõlemale saab sama kaikaga äsada: ühe usku riivab naispastor ning teise usku see, et Vaim aetakse mülkasse sooliste kitsendustega.
Võib mõistagi öelda, et Miguel de Unamuno heitleb üksnes spekulatiivse teoloogilise probleemiga: kas võib ametit pidada preester, kellele pääle uskmatuse midagi ette heita pole? Ent kui suur oleks vahe, kui uskmatu Tooma asemel olnuks uskmatu Tooni?

 

Urmas Petti