Esileht » Arvamused » Arvamus »

Uskmatu Tooma usust

23.04.2014 | | Rubriik: Arvamus

17. sajandi alguses valminud Michelangelo Merisi da Caravaggio maal «Püha Tooma uskmatus» on vaadeldav kui piltlik tunnistus saabuvast mõistuse ajastust ja sellele järgnenud teadusrevolutsioonist.

Toomas on surunud parema käe nimetissõrme Jeesuse küljehaava sisse ja uurib seda ettepoole kummardudes keskendunud tähelepanuga.
Jeesus, kelle üks naelaauguga käsi hoiab haava paljastades toogat, on teise asetanud Tooma randmele ja tema rahulik pilk jälgib Tooma kätt. On selge, et ta ise juhib Tooma uurivat nimetissõrme.
Tooma selja taga on kaks nimetut apostlit, kelle pilgud väljendavad samasugust keskendumust nagu Toomal. Uskuda tähendab näha ja tõsiseltvõetavalt näha saab ainult seda, mida saab kontrollida.
Selles pildis on juba olemas nii Descartesi «Arutlus meetodist» kui Wittgensteini «Loogilis-filosoofiline traktaat». Maali valguse ja varjude mäng rõhutab sõnumit veelgi: küljelt langev valgus toob esile Jeesuse haavaarmi, Tooma rannet suunava Jeesuse käe ning Tooma ja tema kaasjüngrite laubad.
Valguses on ka Tooma vasak õlg koos puusale toetuva teise käega (kinnitades veelgi Tooma keskendumist). Teadusfilosoofiliselt siis uurimisobjekt, uurimistöö ja seda läbi viivad mõistused. Ümberringi on aga järjest süvenev pimedus. Tõepoolest – millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
Teadupärast kujutab see stseen just eksperimendi õnnestumist ja kõik piiblilooga tuttavad vaatajad teavad, et Toomas reageeris kohase usutunnistusega, öeldes Jeesusele: «Minu Issand ja minu Jumal!» Me teame ka, kuidas vastas sellele Ülestõusnu: «Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.»
See on vastus, millesse on nõnda sisse kodeeritud teaduse ja religiooni lahusus ning kierkegaardliku «hüppena pimedusse» mõistetud usk. Sest Toomas oli erand, mis kinnitab reeglit: pärast teda peame kõik uskuma ülestõusmisesse, ilma et saaksime seda kuidagi verifitseerida.
Muidugi on selline tõlgendus liiga modernistlik ja ühekülgselt protestantlik. Sest vastupidiselt tuleks kinnitada, et stseeni raamistav pimedus ei illustreeri mitte usu tõendamatuse paradoksi, vaid hoopis Tooma kahtluse sügavust. Nii nähtuna on maali võtmeks Jeesus, kelle käsi leebelt suunab hämmeldunud jüngrit oma haava uurima.
Igatahes evangelist Johannes, kelle jutustatud episoodi Caravaggio nii ilmekaks maaliks tõlkinud on, esitab selle loo peategelasena just Jeesust. Ja «see lugu» pole ainult lugu Toomast, vaid on kogu evangeelium. See on lugu Sõnast, kes sai lihaks ja elas teda kohanud inimeste keskel ja kelle kirkus tema järgijaile järk-järgult üha selgemaks sai.
Johannese evangeelium on komponeeritud tervikuna, milles proloogi teemad (usk ja uskmatus, Jeesuse suhe Jumala kui Isaga jt) järjest võimenduvas võtmes edasi arendatakse ja mille lõpp-punktiks on (21. peatüki postskriptumit kõrvale jättes) just Tooma lugu.
Mõelgem näiteks imedele. Need algavad tagasihoidlikult, kui veest saab ühes pulmas vein. Siis parandab Jeesus kuninga ametniku poja ja teeb terveks halvatu. Kui esimesed imed mõjuvad lihtsalt üllatuslikena, siis mida edasi, seda suuremat poleemikat need tekitavad.
Halvatu puhul on probleemiks tervendamine hingamispäeval, viie tuhande söötmisele järgnenud päeval pahanduvad paljud, sealhulgas ka tema jüngrid, Jeesuse sõnade kummalisusest. Pimedana sündinu tervendamine ärritab rahva ülemaid ja Laatsaruse ülesäratamine saab Jeesuse hukkamisotsuse vahetuks ajendiks.
Võimenduvad imed ja võimendub vastasseis. Aga võimendub ka nende usk, kes kõigest hoolimata Jeesuse juurde jäävad.
Kõigis olukordades on Jeesus oma järgijate kõrval, neid juhatamas. Viimane, ülestõusmise ime, murrab kõik tõkked, mis seni veel on olnud – isegi Tooma uskmatus saab ületatud Jeesuse enese poolt. Tooma lugu lõpeb sõnadega, mis võtavad kokku kogu evangeeliumi: «Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.»
Sõnum on lihtne: ülestõusmisusk ei ole mingi kangelaslik tervemõistust kõrvale jätva usu eksistentsiaalne hüpe tõestamatuse pimedusse, vaid miski, mis kasvab koos Jeesusega käimisega.
Kui tema esimeste jüngrite jaoks tähendas see tõepoolest vahetut Jeesuse ligiolu, siis meie võime saavutada sama sõna kaudu. Uskumine algab Jeesuse ja tema kohta evangeeliumides kirjutatu tõsiseltvõtmisest, kõikvõimalikud kahtlused ja uuriv skepsiski on siin omal kohal, ent kui me kõigest hoolimata tema juurde jääme, siis ilmub ta meilegi ühel päeval kui Ülestõusnu.
Ain Riistan

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)