Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Usklikkus ja Eesti ühiskond, 4. osa

24.11.2005 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus Eesti Kirik nr 42, 3.11.)

Rahvus
Võib juba ette arvata, et Eestis elavate erinevate rahvuste kultuuri- ja usuelus esineb olulisi lahkuminekuid. Muide, jälgides usust huvitatust erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides (sugu, vanus, elukoht, haridus, rahvus), tulevad kõige märgatavamad lahkuminekud nähtavale just rahvuse aspekti analüüsides. Tabelist 7 selgub, et 2003. aastal on tõsiusklikke eestlaste seas tunduvalt vähem kui iga kümnes, seevastu mitte-eestlastest nimetab iga neljas-viies ennast usklikuks.
Eriti paneb mõtlema eesti meeste suhtumine: nende hulgas on võrreldes teiste gruppidega kõige rohkem usueitajaid (14%) ja ükskõikse hoiakuga vastajaid (47%); samas kõige vähem tõsiusklikke – ainult 4%. Vaadates usklikke ja usust mõjutatud inimesi üheskoos, kasvavad protsendid lausa mööda astmestikku: kõige vähem on neid eesti meeste hulgas (21%), seevastu eesti naiste seas juba tunduvalt rohkem (38%), mitte-eesti meeste puhul on osakaal veelgi kõrgem (43%) ja kõige suuremad on protsendid mitte-eesti naiste grupis (60%).

Tabel 7. Usust huvitatus eestlaste ja mitte-eestlaste hulgas aastal 1993 ja 2003, %

 
1993
2003
Suhtumine usku
Eestlased
Mitte-eestlased
Eestlased
Mitte-eestlased
 
Mehed
Naised
Mehed
Naised
Mehed
Naised
Mehed
Naised
Olen usklik
4
9
6
14
4
8
19
27
Mõneti usust mõjutatud
21
33
30
43
17
30
24
33
Olen ükskõikne
48
34
39
22
47
37
30
15
Suhtun usku eitavalt
12
6
3
1
14
8
6
2
Raske öelda
15
18
22
20
18
17
21
23

Allikas: «Eesti 93» ja «Eesti 2003», TPÜ RASI

Niisiis kohtab usku soosivaid vastajaid eriti sageli mitte-eesti naiste hulgas. Usu eitajate osa on selles grupis äärmiselt tühine (2%). Kuna ükskõiksete osakaal on samuti suhteliselt madal (võrreldes teiste gruppidega), siis võib ka mitte-eesti naiste kohta teatud mööndustega öelda, et nende hulgas tuleb esile kaks põhihinnangut: usku suhtutakse kas täiesti soosivalt või siis ei omata veel seisukohta ja antakse sellekohasele küsimusele vastuseks raske öelda.
Veel on oluline märkida, et kui eestlaste hulgas püsib tõsiusklike osakaal nii meeste kui ka naiste puhul vaadeldud aastatel muutumatuna, siis mitte-eestlaste seas on tõus märgatav: meestel 6%-lt 19%-le, naistel 14%-lt 27%-le. Kõrvutades mitte-eestlaste grupis aastate 1993 ja 2003 protsente, suunab võrdlus järgmisele mõttele: tõsiusklike osakaal näib selles rühmas olevat tõusnud põhjusel, et oma hoiakuid on muutnud seniajani usust vähesel määral huvitatud ja usku ükskõikselt suhtunud inimesed, kellest 2003. aastaks on saanud tõsiusklikud.
Tahes tahtmata tekib küsimus, mis asjaolud võivad olla tinginud sellise muutuse? Mitmed sotsioloogilised uuringud viitavad mitte-eestlaste, eriti naiste, kohanemisraskustele Eesti ühiskonna muutustega, kusjuures räägitakse lootuste luhtumisest ja läbipõlemisest. Küsitluse «Eesti 2003» andmetel on mitte-eestlaste hulgas rohkem neid, kellel on tõsiseid eluprobleeme, mis väljendub selles, et eestlastega võrreldes on nad vähemal määral rahul nii oma eluga, tervisega, tööga kui ka majandusliku olukorraga, samuti esineb nende puhul sagedamini pikemaajalisi haigestumisi ja tugevas stressis olijaid. Kas võiks eelpool öeldu alusel väita, et lisaks kultuuri- ja usutraditsioonide eripäradele ning Eesti ühiskonnas oma rahvusliku identiteedi otsimisele, on mitte-eestlasi varasemast rohkem kallutanud usu poole raskused eluga toimetulekul?
Lõpetuseks paar sõna Eesti elanike väärtusorientatsioonide kohta. Nagu algul öeldud, puudutas usuteemat veel üks ankeediküsimus, mis kõlas järgmiselt: «Inimesed peavad elus oluliseks erinevaid asju. Kui tähtsad on Teie jaoks…» Järgnes loetelu seitsmeteistkümnest etteantud valdkonnast: perekond, lapsed, majanduslik heaolu, usk, religioon, ühiskondlik positsioon, sõbrad, kutsetöö, tervis, omalooming, füüsiline vorm, kultuurihuvide rahuldamine jne. Vastusevariandid olid: väga tähtis – tähtis – vähe tähtis – ei ole üldse tähtis – raske öelda. 2003. aasta küsitlusest ilmneb, et usk ja religioon asetuvad kõlbeliste väärtuste reas nimekirja lõpuossa – Eesti elanikkonnast peab seda valdkonda enda jaoks väga tähtsaks 7% ja tähtsaks 17%. Joonis 1 pakub ülevaatliku pildi, mil määral on erinevates elanikkonnagruppides usku ja religiooni tähtsustatud. Samalaadselt, nagu nägime isiklikus usku suhtumises, nii ilmneb ka usu väärtustamise küsimuses, et kõige positiivsema hoiakuga on naised, eriti mitte-eesti naised, haritumad inimesed, linnaelanikud ja üle 55-aastased inimesed.
Koondavalt
. Eelnevate lehekülgede üldandmeid aluseks võttes saab öelda, et usklike osakaal Eesti elanikkonnas on aastatel 1993-2003 muutunud minimaalselt. Küll on aga suured nihked toimunud erinevate sotsiaal-demograafiliste gruppide sees, kusjuures esineb nii positiivseid kui negatiivseid tendentse. Nii on usust huvitatus suurenenud linnaelanike, kõrgema haridusega inimeste ja mitte-eestlaste seas, seevastu vähenenud maaelanike, noorte ja madalama haridusega inimeste hulgas. Ilmselt need kaks tendentsi vastastikku tasandasid üksteist, mistõttu tulemus lubabki järeldada, nagu poleks Eesti elanikkonna usust huvitatus viimase kümne aasta jooksul muutunud.
Veel näib, et igal vaadeldud grupil on omad valupunktid. Küsitlus "Eesti 2003" viitab kõige sagedasema/levinuma takistusena ükskõiksele suhtumisele, millist hoiakut väljendavad keskmisest rohkem mehed, eriti eesti mehed, kõrgema haridusega inimesed, maaelanikud ja nooremad vastajad. Usu täielike eitajate grupp on suhteliselt väike ja siin paistavad silma madalama hariduse inimesed ja tihti ka mehed, ent ikkagi ennekõike eesti mehed. Ja veel – pea kõikides rühmades on viiendiku ümber neid, kelle kahevahelolek ilmneb hinnangus raske öelda.
Tõesti on vaja tarkust ja jõudu, et muuta potentsiaalid reaalseks huviks!

(Lõpp.)

Virve-Ines Laidmäe

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)