Usk töötab. Külaskäik Paabelisse

Porvoo osaduskond, mille liikmeks ka meie kirik on, avab globaliseeruvas maailmas perspektiive ka jätkuva lahutatuse tingimustes elava kristlaskonna jaoks.

Illimar Toomet tutvumas Aylesfordi kloostri plaaniga. Foto: Toomas Nigola

Oktoobrikuu esimestel päevadel oli EELK esindajatel teist aastat järjest võimalus vaatlejatena osaleda Inglise kiriku Rochesteri ja Canterbury piiskopkondade ühisel vaimulike ordinatsioonijärgsel koolitusel, mis seekord toimus Aylesfordi karmeliitide hurmavas kloostris.
Etteruttavalt võiks ehk pisut teravdatud kriitikameelega ka nimetada, et ürituse toimumiskoht oli kogu sündmuse kõige kristlikum aspekt. Eestit esindasid sedakorda vaimulikud Urmas Nagel Räpinast, Illimar Toomet Märjamaalt ning artikli autor, samuti pastoraal-seminari üliõpilane Malle Kruusma.
Anglikaanide koolitussüsteemist
Erinevalt meie tavast, kus preestriametisse pürgija peab esmalt viis või enam aastat veetma akadeemiliste teoloogiaõpingutega tegeldes, on Inglise kirikus võimalik preestriordinatsioon saada juba kaheaastase, peamiselt praktilisele teoloogiale keskendatud seminari läbimisel. Osalise õppeajaga õppijatel kulub muidugi pisut rohkem aega.
Ent erinevalt meist ei lõpe seal kohustuslik koolitus ordinatsiooniga, vaid värsked vaimulikud peavad kolm esimest ordinatsioonijärgset aastat osalema jätkukoolitustel – iga nädal toimuval paaritunnisel kohtumisel juhendava kolleegiga, kord kuus toimuvatel ühepäevastel kokkusaamistel ning kord aastas peetavatel kolmepäevastel konverentsidel. Harilikult keskendub esimene õpinguaasta avaliku elu tegelaseks olemise praktilistele aspektidele, teine aasta misjonitööle ning kolmas kiriku juhtimisega seonduvale.
Üllatav teemakäsitlus
Seekordse pikema konverentsi teemaks oli «Usk tööl» (Faith at Work), mis lahtiseletatuna tähendas keskendumist inimeste töökohtadel (s.t väljaspool kirikut, kooli, kodu jne) toimuvale vaimulikule tööle.
Esimene konverentsipäev sisaldas peaasjalikult metodisti diakon David Clarki seminare kogukonna (community) teemadel. Meie üllatuseks oli tegu pea täielikult ilmaliku käsitlusega, välja arvatud juhud, kus õpetus muutus otseselt antikristlikuks (objektiivse tõe ning Jumala tahte tundmise võimaluse eitamine, Jeesuse ja apostlite töö kritiseerimine jmt, kõnelemata vanade hukkamõistetud hereesiate ülessoojendamisest), ja, mis veelgi üllatavam, enamik koolitatavaid vaimulikke ei paistnud seminari läbiviija sisuvaestest hüüdlausetest häiritud olevat, vaid kiitsid ettekandjat julgete ja huvitavate mõttearenduste eest.
Siiski mitte kõik, sest pärast paari Eesti esindajate poolt esitatud ja saali sahisema pannud küsimust lähenes õhtul ja järgmisel päeval meile nii mõnigi anglikaani vaimulik ja tänas õigetele asjadele tähelepanu juhtimise eest. Vähemalt niigi palju oli meie visiidist kasu.
Esimese päeva õhtul ja osa teisest päevast tegeldi psühholoog Sue Clarki juhatusel «keeruliste vestluste» temaatikaga – kuidas õppida ennast jälgima ning sõbralikult lahendama ebameeldivaid vestlusi. Taas kord üsna ilmalik seminar, ehkki vaimulikutöös võib neist oskustest abi olla.
Kirik kaubanduskeskusse – miks mitte!
Teise konverentsipäeva naelaks oli aga kahtlemata Euroopa ühe suurima kaubanduskeskuse Bluewater külastamine. Kaubamaja «vaikses ruumis» (Quiet Room) võtsid meid vastu kohalikud kaplanid, kes tutvustasid oma tööd ja kaubanduskeskuse kaplaniteenistuse põhimõtteid.
Jällegi jäi kõlama mõte, et kirikul pole inimestele midagi õpetada ning meie osaks on vaid lasta inimestel rahus olla ja omi mõtteid mõelda, parimal juhul nendega kohtuda. Igasugust inimestevahelist suhtlemist ja koostööd võrdsustasid kohalikud otse Jumala kuningriigiga, mis näitab ilmekalt, kuivõrd võõrdunud üksteisest ja Jumalast läänemaailma tarbimisühiskonna liikmed tegelikult on.
Kui siis koolitusel osalejatele anti ülesandeks poolteist tundi mammonatemplis ringi liikuda ning otsida märke Jumala riigist, kuulsime kokkuvõtete ajal rõõmsaid jutustusi sellest, kuidas üks või teine kaupmees oli kellelegi lahkesti naeratanud või kus võõraid inimesi üksteisega ilma vihata vestlemas oli nähtud. Ei sõnagi evangeeliumist ega enese allutamisest Jumala valitsusele reaalses elus. Seda kõike kaubanduskeskuses, mille suurtest raamatupoodidest kristlikke raamatuid vaevaga otsima peab.
Bluewater’is nähtust ja kuuldust jäi meid siiski saatma mõte sellest, mida küll anglikaanid laitsid, ent mille näiteks Ameerikas katoliiklased edukalt teostanud on – mõte, et kirik võiks suurtes kaubanduskeskustes misjoni eesmärgil müügibokse rentida, pakkudes seal nii hingehoidu kui ka valikut kristlikust kirjandusest (mille müüjad ka ise müüdavat kirjandust lugenud on) ja atribuutikast.
Miks ei peaks kirik minema sinna, kus suured inimhulgad aina suuremat osa oma lühikesest elueast veedavad?
Eestlased tekitasid elevust
Tagasi kloostrimüüride vahel, jätkus seminar endises ilmalikus toonis. Viimase seminari peaküsimuseks oli: mis on esimene samm, mis tuleb astuda, et kogudused oleksid kohaks, kus inimesed saavad kogeda vabanemist (sh õpitud väärtushinnangutest)? Eesti esindus otsustas jutlemiseks, programmide ja projektide tegemiseks ettenähtud ajal teha midagi praktilist – pidada palvehetke.
Säärane «uudne» lähenemine tekitas koolitusel osalejates tõsist elevust ning ehkki seminari läbiviija tänas eestlasi kauni «sümboolse» akti eest, mõistis ometi nii mõnigi ka inglastest, et meie tegevus polnud sümboolne, vaid täpselt seesama, milleks kristlaskond kutsutud ongi. Loeng tipnes humanistliku usutunnistusega (justkui päästepalve), mis salgas Kristuse ning seadis kõrgeimaks ideaaliks jumalatu inimese.
Ideaal, mille kohaselt õige kristlus tähendab igale «juudist sõbrale, moslemist vennale ja hindust kolleegile» tunnistamist, et me pole pühad ja meie usuline traditsioon ei ole piisav, s.t meil pole päästet – ning nõudes samasugust tunnistust ka teiseusuliselt –, võib meile praegu küll veider ja mõistmatu tunduda, ent kui me ei palveta, sobivad ka meie konteksti Rootsi preestri Folke T. Olofssoni sõnad, kes ülemöödunud dekaadil andis oma piiskopile aru Ameerikas nähtud ehmatavatest suundumustest ja pidi piiskopi küsimusele: «On see tõesti nii hull?» vastama: «See on palju hullem ja kümne aasta pärast on see ka siin.»

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja