Usk on kõige alus

Apostel Peetrus ütleb: «Teie tapsite Elu Juhi, aga Jumal on ta surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie. Ja kuna tema siin, keda te näete ja tunnete, on uskunud Jeesuse nimesse, siis on see nimi teinud ta tugevaks, ja usk, mis tuleb Jee­suse läbi, on talle andnud täie tervise teie kõikide silma all.»
(Ap 3:15,16)

Seljataha on jäänud kannatusnädala rasked sündmused. Suurel reedel asetasime Jeesuse hauda ning kolmandal päeval äratati ta surnuist üles. Me oleme kogu maailma kristlastega tähistanud seda suurt rõõmupüha, mil Jeesuse Kristuse ülestõusmisega sai lõplikult avalikuks Jumala armastuse suurus ning sügavus meie vastu.
Apostel Peetrus ütleb, et meie oleme surnuist üles äratatu tunnistajad. Nii on seda ka jüngrid. Tänase pühapäeva piiblilugemised räägivad meile sellest, kuidas ülestõusnud Jeesus ilmus oma kahtlevatele jüngritele ning veenis neid oma ülestõusmises. Kuid miks oli Jeesusel vaja oma jüngreid veenda? Miks kahtlesid nad selles, et see, kes neile ilmus, oli Jeesus? Põhjus on ju lihtne. Jüngrid kartsid ja nende keskel valitses suur segadus. Ei osanud nad asjadest hetkel midagi arvata. Kõik see, mis Jeesusega oli juhtunud, oli toimunud nii kiiresti, et jüngrid ei suutnud seda uskuda.
Nad olid jäänud üksi, keset suurt segadust. Nende juht ja õpetaja oli mõistusevastasel viisil hukatud ja jüngrid olid jäänud omapead ega teadnud, mis neist edasi saab. Kuid kõigele vaatamata ei unustanud Jeesus oma ustavaid jüngreid, kes olid olnud alati tema kõrval. Isegi siis, kui nad tegelikult ei mõistnud seda, mida Jee­sus neile sageli tähendamissõnade kaudu oma surmast ja ülestõusmisest rääkis. Aga võib-olla ei pidanudki jüngrid sellest siis aru saama, kui Jeesus nende keskel oli. Arusaamine ja taipamine tulid alles hiljem. Siis, kui nad olid jäänud üksi.
Jeesuse jüngrid said osa väga erilisest kohtumisest Jeesusega. Ülestõusnu ilmus esimesena Maarja Magdaleenale ja ütles talle: «Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.»
Seejärel ilmus Jeesus jüngritele, kui nad olid peitu pugenud ja kartsid, sest ei teadnud, mis nüüd juhtuma hakkab. Jeesus julgustas ja rahustas neid, öeldes: «Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. Võtke vastu Püha Vaim!» Kõigele vaatamata ei unustanud Jeesus oma jüngreid ja ilmus neile korduvalt.
Johannese evangeeliumist loeme seda, et kolmandat korda ilmus Jeesus oma jüngritele Tibeeria järve ääres, kui nad kalal olid. Küsimusi esitamata teadsid ja tundsid jüngrid, et see, kes koos nendega järve ääres oli, ongi ülestõusnud Jeesus. Jüngrite kartus kadus ja neid täitis suur rõõm, sest Jeesus oli taas nende keskel.
Meidki ei ole unustatud ja me oleme Jee­suse Kristuse tunnistajad. Usk on kõige alus. Uskudes Jumalasse ja tema ainsasse Pojasse, usume ka ülestõusmist. Meile võib-olla ei saa osaks just selline kohtumine Ülestõusnuga nagu Jeesuse jüngritele, kuid kõik me kogeme kindlasti ülestõusmist, igaüks omal moel.
Paljusid asju pole võimalik tõestada ja nii ei suuda ka meie oma mõistusega seletada Jeesuse ülestõusmist. Kuid kas ongi alati vaja asju seletada ja tõestada? Me teame seda, et ülestõusmine on Jumala tegu. Jumala suure armastuse ja hoole tegu meie, lihtsate ja patuste inimeste, jaoks.
Kirjas heebrealastele öeldakse meile, et «usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus». Kristlastena me usume siiralt ja kogu südamest, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud. Me ei esita küsimusi selle kohta, kuidas ülestõusmine on toimunud, millisel tunnil ja hetkel see täpselt aset leidis. Me ei kahtle ülestõusmise toimumises.
Jumal oma suures armastuses on saatnud meie keskele oma ainsa Poja, kes purustas oma surmaga patu ja võitis sellega surma ning on avanud meile tee oma taevase Isa juurde. Ka meie Jeesuse Kristuse järgijatena saame osa sellest suurest armastusest ja hoolest, mida Jeesus oma surma ja ülestõusmisega meile on toonud.
Jeesuse jüngrid said erilise ja hindamatu kogemuse, kui nad kohtusid Ülestõusnuga. Neid täitis tohutu rõõm, sest Jeesus oli ennast neile ilmutanud. Nad ei olnud enam üksi, nad tundsid rõõmu ja rahu oma südames.
Ka meie tunneme oma südames ja hinges tohutut rõõmu, sest Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud ja seda iga inimese eest. Nii nagu jüngridki, pole ka meie üksi. Meile on nüüd avatud tee Isa juurde, millest ka kord osa saame.
Aamen.

 

 

 

 

Merle Prass-Siim,
Paldiski koguduse õpetaja