Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Usk ja uskmatus

02.10.2013 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Mida uskuda ja mida mitte? Nii kõlab tänapäeva inimese küsimus. Küsimuses pole midagi uut, ainult selle esitamise laad on aja jooksul muutunud. Jeesuse ajal küsiti, kas tema on Päästja või mitte. Tänapäeval küsitakse, kas Jumal on olemas või mitte. Kahtlused ja küsimused kuuluvad inimeseks olemise juurde. Ja hea on, kui inimene mõtleb, küsib, arutleb. Nii võib ta ka oma elule mõtte ja suuna leida.
Osa Jeesusega kohtunud inimestest sai aru, et tema on Jumala Poeg, osa aga mitte. Nii on ka tänapäeval: keegi usub, keegi mitte. Enamik inimesi usub oma elus kellessegi või millessegi. Küsimus on aga selles, kas seda saab kristlikus mõttes usuks pidada, sest kristlikku usku võib nimetada inimese elu muutvaks jõuks. Usu kaudu püüab inimene muuta oma elu paremaks, jätta nii mõnegi halva teo tegemata ja teeb hoopis teisele head. Kui inimeses on usk, siis ei jää tema elu endiseks.
Usk on Jumala kingitus. Tavaliselt on see seotud mingi usulise kogemusega. Kui inimene näeb, kuidas Jumal teda aitab, siis võib see tuua tema ellu usu. Kui inimene on raskustega üksi ja palub tuge Jumalalt, võib leitud tugi muuta tema elu.
Kuigi paljud Jeesusega kohtunud ei uskunud temasse, oli siiski palju ka neid, kes uskusid. Ning väikesest jüngrite hulgast sai maailma suurim religioon. See on märk Jumala tööst ja usu aktuaalsusest.
Kaido Soom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)