Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Usk ja uskmatus

23.10.2019 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Prohvet Jeremija palvetas: „Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi“ (Jr 17:14).
Tänapäeval räägitakse palju tervisest. Me kõik tahame olla terved, sest selles – nii vähemalt öeldakse – peitub üks õnnelikkuse saladusi. Ka Jeesuse juurde tulid paljud inimesed just oma tervisemuredega. Evangelist Luukas jutustab: „Aga kui päike oli loojunud, tõid kõik, kellel oli mitmesugustes tõbedes haigeid, need tema juurde. Ja Jeesus pani oma käed igaühe peale nendest ning tegi nad terveks.“ (Lk 4:40)
Olen mõelnud, et mis sai nendest paljudest, kes kogesid Jumala parandavat väge. Kas nende arusaamine Jeesusest kasvas ja usk temasse sai kindlamaks? Või tähendas tervenemine mõnikord lihtsalt võimalust elada nii nagu kõik teisedki?
Ühele halvatule, kes Jeesuse sõna peale paranes, ütles ta: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“ (Jh 5:14) Tervenemine tähendab muutust. Jeesus ootab, et lisaks ihulikule muutusele toimuks ka vaimne või vaimulik paranemine. Et meie seesmine inimene saaks uueks!
Jah, kes küll raviks südame, meie vaimse keskuse? Kas meil on usku, et Jumal saab ka seal midagi uut teha? Seal, kus usaldamatus pöördub usuks, algab tõeline paranemine.
Marek Roots

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)