Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Usk ja uskmatus

03.10.2018 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

„Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda (Jee­suse) kõnet kuulsid: „Tema on tõesti prohvet.“ Teised ütlesid: „Tema on Messias.“ Aga paljud ütlesid: „Ega siis Messias tule Galileast?““ (Jh 7:40–41)
Nõukogude koolisüsteemi ateistlik ajupesu tagus minu põlvkonna lastele pähe, et usk on mõttetus ning usuvabadus tähendab õigust religiooni teemadel harimatuks jääda. Nüüdisajal seatakse juba kahtluse alla ilukirja õppimine ja õigekirja oskuse nõue. Tahvel ja kriit ning sulepea ja jooneline vihik koligu minevikku. Helesinine ekraan avab kirjaoskamatulegi ligipääsu kõigele. Aga kas ikka avab? Valdur Mikita on kirjutanud: „Vanaaja inimene teadis vähe, aga sai kõigest aru. Meie teame kohutavalt palju, aga ei saa enam millestki aru.“
Usu kogemuse olulisust võib selgitada järgmise näite abil. Vanasti olid mänguasjad lihtsad – näiteks puust täheklotsid. Alul väike laps ladus neid niisama torniks. Kui ta aga suutis klotsidel olevatest tähtedest koostada sõna või nime, oli pikk samm haridusteel astutud. Mitte vaid tähtede tundmise pärast. Klotsidele tekkis uus tähendus. Neid sai endiselt üksteise otsa asetada, aga klotsitorn kandis nüüd ka sõnumit.
Meie elu koosneb erinevatest suhetest, võimalustest ja väljakutsetest. Need on nagu klotsid, millest püüame ehitada unistuste elu. Aga alles siis, kui oleme taipama hakanud üksikute komponentide tõelist tähendust, leiame elu tervikule sisu ja mõtte.
Juba prohvet Jeremija palvetas: „Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi“ (Jr 17:14).
Mart Salumäe

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)