Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Usk ja uskmatus

28.09.2016 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Eelmisel aastal läbi viidud küsitluses elust, usust ja usuelust väitis 38% Eesti elanikest, et nad usuvad Jumala olemasolusse. See protsent on igati väärikas ja hea. Samas ei paista argielus küll välja, et kümnest inimesest neli usub Jumala olemasolu. Seda ilmselt põhjusel, et uskuda võib erinevatel viisidel. Võib uskuda, et Jumal on olemas, omamata temaga isiklikku sidet. Aga võib ka uskuda, et Jumal on olemas, ja temaga palves kõnelda ning tema tahte kohaselt oma elu elada.
Kui pühakiri kõneleb usust, siis mõeldakse ikka seda viimast uskumise viisi: usku elu muutva jõuna. See on inimest päästev usk. Aga ega seegi usk pole paha, kus inimene lihtsalt usub Jumala olemasolusse ilma eriliste tegudeta. Sellisest usust võib olla kasu siis, kui elus tulevad raskused ning inimene võib leida endale Jumala, kes teda aitab.
Jeesuse maise elu ajal oli samuti nii neid, kes uskusid, kui neid, kes kahtlesid või ka suisa tema vastu olid. Nii mõnestki uskujast sai aja jooksul uskmatu ja vastasest uskuja. Ka tänapäeval on loomulik, et igal inimesel on elus hetki, mil tema usk on tugevam, ja aegu, mil usk on nõrgem.
Meis toimub teatud võitlus usu ja uskmatuse vahel. Usk on Jumala kingitus, mille jõudu võib inimene oma elus kogeda. Seeläbi võib lihtsalt ebamäärasest Jumala olemasolu uskumisest saada elu kandev jõud.
Kaido Soom

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)