Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Usk ja uskmatus

22.10.2014 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Iga inimene usub millessegi või kellessegi. Sageli kipub olema, et seni, kuni kõik on hästi, usub inimene iseendasse, materiaalsetesse väärtustesse või lähedastesse. Kui aga elus tekivad mingid probleemid ja mured, siis tunneb inimene, et ta ei saa ise hakkama ja lähedasedki ei pruugi aidata ning rahast pole kasu. Sellistes olukordades, kus keegi aidata ei saa, mõtleb inimene vahel Jumalale. Sageli on haigus, lähedase surm, abielu purunemine või tööprobleemid inimese elus sellised olukorrad, kus ta palvetab ja pöördub oma Looja poole. See näitab, et Jumalasse uskumiseks pole vaja ei erilisi ratsionaalseid arutelusid ega tõendusi. Piisab vaid enda piiride tunnetamisest ja inimese loomulik usklikkus paneb ta palvetama. Jumal kuuleb palveid ja aitab palujat. Seeläbi sünnib inimese südames ka usk. Usk Jumalasse on Jumala kingitus inimesele. Usk muudab inimese elu.
Usule vastandub uskmatus. Jeesuse eluajal kahtlesid paljud temas, eitades tema jumalikkust, ja pidasid teda rahva ülesässitajaks. Nii süüdistatakse sageli ka tänapäeval kirikut mitmesugustes asjades, milles tegelikult kirik süüdi pole. See näitab, et inimesel on raske muutuda ja raske tunnistada, et tema pole maailma naba.
Meiegi hinges võib olla hetki, mil usk ja uskmatus võitlevad teineteisega. Avatus Jumala kõnetusele aitab otsustada, milline tee on õige.
Kaido Soom

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)