Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Usk ja uskmatus

26.10.2011 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Elus on omajagu vastandeid. Nii vastanduvad teineteisele ka usk ja uskmatus. Usk tähendab inimese elus kindlust Jumalas. Kes usub, see teab, et Jumal on temaga kõigil eluhetkedel. Usklik inimene saab pühakirjast näha, milline oli Jeesuse elu. Kristus aitas kõiki inimesi. Ta andis abivajajale abi, eksijale andeks, sihi kaotanule elumõtte. Usklik usub, et see oli nõnda.
Usk ei tähenda pimedat uskumist. Usklik võib oma elus kogeda seda, millest räägib pühakiri. Ta võib paluda Jumalat ja saada oma palvetele vastuseid. Usk tähendab seega päevast päeva Jumalaga koos olemist ja selle kogemist, kuidas tema maailma ja meie elu juhib. Seega võib väita, et usk tähendab enda usaldamist Jumala kätesse.
Uskmatus on usu vastand. Jeesuse eluajal paljud kahtlesid tema tegudes. Kuigi Kristus aitas inimesi, ei suutnud kõik tema kaasaegsed uskuda. Uskmatu ei usu ka seal, kus usk oleks kõige loogilisem ja arukam valik. Jeesuse-aegsetele uskmatutele oli lihtsam Issandat süüdistada rahva ässitamises, kui näha, et tema imeteod aitasid paljusid. Jeesuse jüngriks saamise asemel andsid nad Kristuse Pilatuse kätte risti lüüa.
Meiegi elus kohtuvad usk ja uskmatus. Alati on küsimus, kumb neist kahest võidab. Kahtlused ja küsimused kuuluvad inimese elu juurde. Kuid küsimus on selles, kumb on tugevam. Uskmatus ei anna inimesele seda jõudu, mida annab usk.
Kaido Soom

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)