Usk ja unistus

16.08.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Kui augusti esimese nädala lõpus Märjamaal taas vallapäevi peeti,
toimus muude sündmuste hulgas kohalikus kiriklas kohtumine Eesti
kõrgelthinnatud sportlase ja köitva kõnelejaga – olümpiamedalisti
Indrek Pertelsoniga.Kui augusti esimese nädala lõpus Märjamaal taas vallapäevi peeti,
toimus muude sündmuste hulgas kohalikus kiriklas kohtumine Eesti
kõrgelthinnatud sportlase ja köitva kõnelejaga – olümpiamedalisti
Indrek Pertelsoniga.

Kaplan Gustav Kutsari juhitud vestlusõhtul räägiti sihtidest,
perekonnast, spordist, aga ka energiast ja usust. Kõige nimetatuga on
Indrek Pertelsonil tihe ja läbimõeldud suhe. «Suhted on kõige suurem
energiaallikas,» mainis sportlane mitmel korral ise. Igale asjale on
tema sõnul antud aeg ja põhjus, eeldus ning tagajärg.
«Meie elu mõjutab meie geneetika – millisena me sünnime, kes on meie
vanemad ja vanavanemad. Mõnele lapsele on antud kaasa rohkem jõudu,
mõnele rohkem intellektuaalseid omadusi. Mina sündisin siia ilma
tugevate tahte- ja jõuomadustega. Sport oli minu jaoks tänuväärne, sest
mul oli kogu aeg vaja midagi kruttida ja tõsta.»
Kuigi Indrek Pertelson proovis lapsena mitut spordiala, jäid mingil
hetkel esiplaanile just jõualad. «Teismelisena oli ainuke mõte: mida
veel teha, et jõudu katsuda või kiiremini joosta,» rääkis ta.  
Lihtsad asjad
34aastase sportlase kujunemisperiood jäi Eesti jaoks pöördelisse aega.
«Minu sotsiaalne aktiivsus oli null,» jutustas Pertelson, kuid lisas,
et olulise informatsiooni sai ta kätte kodus olnud raamatutest. Jutud,
mida noored Nõukogude Liidu tulevased sporditipud omavahel ajasid, olid
lihtsad: kuidas teil seal Usbekis elatakse ja sporti tehakse.
«Sportlased said omavahel väga hästi läbi ja tegelikult on see nii
tänaseni. Sport on keel, mida paljud loevad ja räägivad ning mis on
mõistetav paljudele,» leiab spordi sisu ning võistlemise olemuse üle
mõtisklenud mees.
«Liidu koondises oli neid, kes tegid päevas ainult kaks tundi trenni,
samal ajal kui teised tegid kaheksa, ja tulid olümpiavõitjaks,»
meenutas olümpialane. «Enamasti olid nad pärit lõunaregioonidest, kus
sporti oli neile õpetatud läbi rütmi ja muusika.
Sama kasutavad mõned rahvad laste kasvatuses. Nt Gruusias on
rahvuslikku maadlust viljeletud üle 500 aasta ja see on nende jaoks
pidu! Seal on spetsiaalsed maadlusplatsid, vanaisad panevad vormiriided
selga, emad tulevad, küpsetavad hatšapurisid ja poisid maadlevad,»
jutustas ta kätega gruusia tantsu järele aimates.
Rütmi nüansse tunneb Indreku laskursportlasest abikaasa Marge, kes
pereisa sõnul oskab neid õigesti oma laste kasvatuses kasutada. «Kui
suhted on head, siis tunneme end kergelt,» valgustas Pertelson
perekonnaelu kõige olulisemat komponenti, mis aitavat teda nii
võistlustel kui elus.
Praktika ja teooria
Õpetamine ja kasvatus on Indrek Pertelsoni tulevikuplaanides olulisel
kohal. «Ma näen ennast tulevikus koondnime all Õpetaja,» seletas ta.
Sellel kevadel käis ta koos Aivar Halleriga koolides rääkimas, kuidas
eesmärke seada.
«Meie soov oli näidata, et meie ümber on nii palju enda teha,» ütles ta
ja nimetas, et kõigepealt peab tegema otsuse ja õppima selgeks paar
tehnikat, kuidas otsust ellu viia. «On enda teha, kas elame
stereotüübis või mitte,» võttis ta oma sõnumi kokku.
Praegu tegeleb Indrek Pertelson õppimise ja energiakogumisega, sest
tema kavandatavate spordikeskuste rajamine Tallinnasse on paljunõudev
töö. Õppimine on tema meelest pidev protsess. «Eriti neile, kes on
seadnud eesmärgiks iga päev midagi paremini teha,» lisas ta.
«Ma olen juba ette väga õnnelik, kui need kaks keskust valmis saavad,»
seletas ta. Keskuste idee on perekeskne, igaüks saab seal midagi teha
ja midagi tehakse ka koos. Sinna juurde kuulub ka hinge ja vaimu
harimine. «Sest kui palju on neid asju, mida meil perekonniti koos
tehakse,» arutles ta mõtlikult.
Otsitud, ent ootamatu tulemus
«Minu eesmärk oli ju saada olümpiavõitjaks,» jõudis ta tippspordi
teemani, «kuid jäin kolmandaks.» Pärast Ateena pronksi sai ta aru, et
paljud asjad toimuvad inimese sees. «See pronks oli minu jaoks minu
kuld, sest see, kuidas ma sinna jõudsin, oli omaette väärtusega,»
seletas mees sügava rahuloluga. «Ma sain mõistmise ja leidsin end,»
ütles ta. See oli midagi, mida ta oli otsinud.
Pertelson ei pea ennast spordifilosoofiks. «Eestlane on pragmaatik,»
arvas ta, «sest kõik käib läbi reaalse tunnetuse.» Tema arvates on töö
eestlase jaoks huvitav mõiste: kõik peab käima mingi energeetilise kulu
baasil. «Higi annab väärtuse,» muigas ta.
Meie jaoks on töö kategooria, läbi töö defineeritakse palju väärtusi,
arvas maadleja. Ise püüab ta vähem pingutada ja lõuna kultuuridele
omaselt pigem rohkem mõelda. «Meie mõte juhib meie seisundit,» ütles
ta. Tihtipeale juhib meid see, et tahame kellekski saada, kes me ei
ole, arvas Pertelson.
«Ei ole andetuid inimesi, on vaid need, kes ei usu oma andekusse ja
elavad kellegi teise elu ning ei naudi iseend,» lisas ta. Kui teha
seda, milles me oleme tugevad, on areng kordi kiirem.
Ülesehitav usk
Õigeusu kirikusse kuuluv Indrek Pertelson sai talvel piiskop Platoni
ordeni. «Sellel on sportlase jaoks muu tähendus kui neile inimestele,
kes oma igapäevase töö eest medalit ei saa,» kommenteeris mees, kes on
saanud võimsa emotsionaalse kogemuse olümpiamedalit võites. Ta möönis,
et orden oli muidugi suureks tunnustuseks.  
«Usk on meie energeetika võimsaim kütus,» postuleeris Pertelson. Kui
inimene õpib usku juhtima, siis ta võib teha suuri asju ja elada üle
kataklüsme ning on valmis tegema rasket tööd.
«Kui inimene on usu endas kahandanud ja katki teinud, siis kõik
nimetatud asjad tunduvad koletistena,» tõi sportlane vastupidise näite.
Ta usub, et inimene ise on protsesside juhtija. «Kui me midagi ei tee,
siis me jäämegi ootama,» täpsustas ta. «Usk on meie jaoks hädavajalik,»
arvas Indrek Pertelson. Seda tuleb tema sõnul hoida positiivse märgiga
ja paitada, et ta alati meie juures oleks.

Üks kommentaar artiklile “Usk ja unistus”

  1. Külaline ütleb:

    IKAV

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)