Usk ja lootus õunapuus

Reformatsiooni 500. aastapäeva rõõmsates värvides logo – haljendav ja ilusaid vilju kandev õunapuu – on inspireeritud soovist tähistada eelseisvat aastapäeva mitte ainult luterlikule kirikule olulise sündmusena, vaid oikumeeniliselt, koos õdede ja vendadega teistest kirikutest.
Õunapuusse on peidetud soov mõelda ja rääkida reformatsioonist mitte ainult kui minevikus toimunust, vaid kui millestki, mis puudutab igaüht meist ka praegu ja tulevikus. Teisisõnu, soov tõsta juubeliaastal esile seda, mis meid kristlastena ühendab, mille üle üheskoos rõõmustame, mille eest üheskoos tänulikud oleme ja mida kõigiga jagada tahame – elavat usku ja lootust, mis meil on Jeesuses Kristuses.¹
Martin Lutherile omistatud tuntud ütlus «Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu», kuulub küll luterlikku pärandisse, ent samas on need sõnad, millel peaks olema ja küllap ongi koht iga kristlase südames. Väga lühidal ja ilmekal viisil on siin kokku võetud kristlik eluhoiak, vabadus usus: Jumala armu läbi on meid vabastatud usaldama Jumalat ning elama armastavas ja hoolivas suhtes ligimese ja looduga.
See ütlus kõnetab igaüht, kes taipab vastutuse suurust, mis inimesel on kaasinimese ja maailma ees; kes taipab, et meis enestes, teistes inimestes ja ümbritsevas maailmas väga mitmekesisel ja alati ainulaadsel viisil avalduv elu on kingitus, millest meile on antud osa saada ja rõõmu tunda, ent mida tuleb ka hoida ja jagada nii nendega, kes on siin ja praegu, kui nendega, kes tulevad pärast meid.
Kuni on elu, kuni on maailm, oleme kutsutud uskuma ja lootma, armastama ja rõõmustama, hoidma ja vastutama – Jumala ees ligimese ja loodu eest.

Reformatsiooni 500. aastapäeva logo selgituseks
Viljakandev õunapuu (logo tervikuna) – usk armastavasse Jumalasse, kes on lasknud elul saada võidu surma üle; elu usus – elu tänumeeles ja usalduses Jumala vastu, armastuses ligimese ja loodu vastu; rõõm ja julgus elada ja olla avatud. Kui õunapuu toob kellegi meelde ja mõttesse hoopis paradiisiaia puu, on ka see igati omal kohal. Puu tüvest ja okstest moodustuv rist meenutagu siis, et tee tagasi Jumala juurde, tagasi usaldavasse suhtesse temaga on meile avatud Kristuse ristis.
Tüvest ja okstest moodustuv rist – Jeesus Kristus, kristliku usu alus ja kese.
Puu võra markeeriv ringjoon – ajaliku maailma piir, elu ja surma piir, Lutheri ütluses «maailma lõpp».
Ringjoonest üle ulatuvad puulehed – kristlik usk ja lootus, mis ületab ajaliku maailma piiri, surma seatud piiri; usaldus Jumala vastu.
Õunad – elava usu viljad (inimese vastus Jumala armastusele: ligimese ja loodu armastamine ja hoidmine); reformatsiooni «viljad» (mõju ühiskonna arengule, kultuurile, haridusele jm); reformatsiooni viis sajandit.
Logo kauni ja tabava teostuse eest südamlik tänu kunstnik Pia Ruberile.

¹«500 aasta möödumist reformatsiooni algusest tähistatakse üleilmselt. Eesti rahvas tähistab seda usupeona, mille keskmes on evangeeliumi sõnum, mis inimest vabastab ja lohutab, julgustab ja rõõmustab. Teoloogiliselt tõlgendatuna on reformatsioon eelkõige kiriku pöördumine Jeesuse Kristuse poole. Sellisena ei taandu reformatsiooni tähendus üksnes 16. sajandi sündmustele ega ole ka ainult evangeelsete kirikute pärisosa. Pöördumisena Kristuse poole on reformatsioonil oikumeeniline tähendus, mis puudutab kogu kristlaskonda. See on kiriku alusest ja keskmest lähtuv kiriku uuenemine ning uuendamine. Kui reformatsiooni aastapäeva keskmes on evangeeliumi tõde ehk Kolmainus Jumal, võime loota, et kirikuid ja kristlasi juhitakse üksteisele lähemale, et neid innustatakse ühisele tunnistamisele ja teenimisele, et evangeelium saab Eesti rahva seas kuuldavamaks ja kogetavamaks.»
(Vt eelseisvate juubeliaastate kontseptsioon «Vabaduse teetähised 2017-2018» EELK kodulehel: http://www.eelk.ee/et/vabaduse-teetahised/)

 

 

 

 

Kadri Eliisabet Põder,
assessor