Esileht » Arvamused » Arvamus »

Usk ja lootus on kõikvõimsad

05.05.2021 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Eesti Kirik on igal kolmapäeval oodatud. Lehes on palju lugemist: on usuelu uudiseid ja palju silmaringi laiendamiseks. 

Mõnel korral on mul olnud võimalus võtta osa lugejatele korraldatud reisidest. Meedejäävam on 2018. a augustikuu Soome reis, kus peamine sihtkoht oli Valamo klooster. See oli väga huvitav ja tore reis. Soovin sellest jagada ühte minule väga õpetlikku lugu, mida sageli meenutan, kui on mõni raske hetk või vaja mingi probleem lahendada. Jeesuse kannatuste nädalal meenus lugu taas.

Reisil sain toanaabriks Torma Maarja koguduse pastori Mehis Puparti. Kui jõudsime Valamosse, olime majutusse paigutunud, õhtust söönud ja omavahel tuttavaks saanud, otsustasime, et läheme jalutama ja ümbrust uudistama.

Ilm oli sügisene, sadas peenikest vihma ja oli päris tugev tuul. Kõndisime järve äärde, vestlesime. Järve kaldal oli väike paadisild, suvilad, võsa. 

Ootamatult tõmbas tuuleiil Mehiselt mütsi ja viis selle järve, kus lained hakkasid mütsi kiiresti kaugemale kandma. Täbar olukord. Mul oli kapuutsiga jope, andsin oma mütsi Mehisele ja tõmbasin endale kapuutsi pähe. Mehise müts kaugenes kiiresti järveveel. Ütlesin: „Kahju, aga ega enam seda kätte ei saa.“ Mehis vastas ka midagi, et jaa-jaa. 

Jälgisime mütsi teekonda, eriti pingsalt Mehis. Minu jaoks oli asi päris lootusetu, aga Mehisele mitte. Ta säilitas rahu, pilk järvel oma vaevalt veel nähtaval mütsil. Juba pimenes ka veidi, peenikest vihma sadas. Mütsi kaugus kaldast oli juba oma 50 meetrit, möödunud oli 5–6 minutit. Mina oleks juba kindlalt leppinud, et olen mütsist ilma, aga Mehisel oli ikka veel lootus. 

Ja äkki, oh imet! Tuul muutis suunda ja lainetus hakkas Mehise mütsi kaldale ligemale tooma. Veel mõned minutid ja müts oli vast kahe meetri kaugusel kaldast, küll pisut eemal vette kukkumise kohast. Aitasin leida võsast pikema kuivanud toika ja Mehis läks mütsi õngitsema. Hoiatasin, et ta oleks ettevaatlik, et mitte vette libiseda. Toika abil sai mütsi kaldale tõmmata ning peagi oligi see läbivettinuna tal käes!

Selle juhtumi läbi kogesin, et usk ja lootus on kõikvõimsad. Ei ole olemas lahendamata raskeid olukordi, tuleb säilitada rahu ning loota ja uskuda, tegutseda rahulikult ning sihikindalt. Üks tark ütlemine on: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Neil reisipäevadel saime Mehis Pupartiga vestelda ja mõtteid jagada paljudel teemadel ning ma sain ka mitmetele kiriku-usuteemalistele küsimustele temalt vastused.

Tänan, et sain jagada mulle olulist, mis juhtus juba pea kolm aastat tagasi Valamo kloostri järve ääres.

Gennadi Vihman


Toimetuse kirjakast:

Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu

E-post: ek@eelk.ee

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)