Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Usk ja konflikt keskajast 11. septembrini

25.08.2006 | | Rubriik: Järjejutt

1.

Mis osa on religioonil riikidevahelistes
suhetes? Läänemaailma ajaloos võib eristada kolme etappi – alates 4. sajandist
kuni Vestfaali rahuni (1648) oli valdavaks keskaja mudel, mille kohaselt võib
üldistatult öelda, et «poliitika oli allutatud religioonile»; 1648 kuni 1991,
ehk Vestfaali rahust kuni Külma Sõja lõpuni, korraldasid maailma poliitikat maised
riigid ning «religioon oli allutatud poliitikale»; alates 1991. aastast oleme
jõudnud perioodi, mille kohta võib lihtsustatult öelda, et religioon on
poliitikasse «tagasi tulnud».

Arengud rahvusvahelistes konfliktides ei
anna enam alust konfliktide mõtestamiseks puhtalt usulises või usku välistavas
raamistikus. Neid kolme perioodi religiooni ja rahvusvaheliste suhete
ajaloolises arengus võib mõista ka vormis: tees (keskaeg), antitees (1648 kuni
Külma Sõja lõpp) ja süntees (alates 1991). Kolmandas perioodis ei ole ju
religioon võitnud tagasi seda olulisust, mis tal oli keskajal, kuid samas pole
religioon ka uusaja kombel enam välistatud ei avalikult alalt ega
rahvusvahelistest suhetest.

Keskaeg – «poliitika allub religioonile»

Kui 4. sajandi esimesel poolel hakkasid
õhtumaal levima ideed kristlikust riigist ning kiriku ja Rooma impeeriumi
koostööst, tõi see esimese hooga kaasa kiriku allutamise Rooma riigivõimule,
kuid maise ja vaimse võimu vahekord muutus peagi vastupidiseks. Rooma
impeeriumi lagunemisele järgnenud aastatuhande jooksul oli valdavaks
tooniandjaks kirik. Vaid teatud piirides ja üksikute valitsejate puhul, nagu
Frangi-Rooma keiser Karl Suure (valtsemisaeg kuningana 768–814, keiser alates
800), Saksa-Rooma keisrite Otto Suure (936–973) või Heinrich III (1017–1056,
keiser alates 1039), saab rääkida maise võimu teatud kontrollist kiriku üle,
jäid keskaja üldises võimukorralduses poliitilised valitsused nõrkadeks ja
killustunuteks, kirik seevastu omas ühtset ja tsentraliseeritud organisatsiooni
üle kogu Euroopa. Kiriku ülemvõim ja kontroll maise valitsemise üle jõudis
haripunkti paavstide Gregorius VII (valitsemisaeg 1073–1085), Innocentius III
(1198–1216) ja Bonifatius VIII (1294–1303) valitsemisajal.

Keskaegne rahvusvaheliste suhete teooria
hakkas välja kujunema neljandal sajandil, kui Kaisarea Eusebiuse poolt sajandi
alguses välja käidud idee kristlikust impeeriumist sai sajandi lõpus paavst
Gelasius I (paavst aastatel 392–396) sõnastuses õpetuseks «kahest mõõgast». Nii
kiriku vaimne võim kui riigi maine võim tulenesid Jumalalt ning pidid seetõttu
olema omavahel kooskõlas hoolimata sellest, et neil olid erinevad seadused,
õigussüsteem, ametikandjad ja tegevusvaldkonnad. Mõlema võimusüsteemi tipus oli
üks ja sama Jumal ning mõlemale võimule allusid ühed ja samad inimesed. Selline
«võimude lahusus» on üks peamistest tunnustest, mis eristasid Lääne
tsivilisatsiooni teistest tsivilisatsioonidest.

Lord Acton (1834–1902) on nimetanud sellist
kiriku ja riigi lahutatust läänemaailma tsiviilvabaduste lätteks, sest esimese
aastatuhande lõpul, mil linnad ja aadlid olid veel nõrgad, suutis just kirik
ohjeldada maiste valitsejate võimu: «Kui kirik oleks tingimusteta toetanud neid
kuningaid, keda ta troonile võidis, või kui kiriku ja riigi vaheline võitlus oleks
lõppenud ühe osapoole kiire võiduga, oleks kogu Euroopa vajunud Bütsantsi või
Moskva suurvürstiriigi laadsesse despotismi.»

Et maise võimu kandjaid ja teostajaid oli
keskajal mitmeid – keiser, kuningad, vasallid, linnad – ning need olid
üksteisest vastastikkuses sõltuvuses, oli kõige kõrgeima võimu kandjaks kirik.
Kirik jagas maistele valitsejatele valitsemisõigust, «andis ja võttis»
impeeriume, kuningriike, vürstiriike, maakondi ja omandit, oli Euroopa
kõrgeimaks kohtunikuks, ning võis tema korraldusi mitte järgivaid valitsejaid
kirikust välja heita või vabastada nende alamaid kuuletumiskohustusest.

Paavstid andsid maistele valitsejatele
volitusi uute maade ja alade vallutamiseks. Paavst Alexander II (1061–1073)
andis 1066 aastal oma õnnistuse William Vallutaja (1066–1087) vallutusretkele
Inglismaale, paavst Hadrianus IV (1154–1159) andis Inglise kuningas Henry II
(1154–1189) õiguse vallutada Iirimaa ning 15. sajandil olid paavstid volitanud
Portugali kuningaid alistama endale uusi alasid Aafrikas ja Indias. Kõige
kuulsama näite taga on aga paavst Aleksander VI (1492–1503), kes omistas
vastavastatud Ameerika alad Portugali ja Hispaania valitsejatele.

Rahvusvahelistes suhetes oli paavsti
rolliks korraldada riikidevahelist diplomaatiat ning olla vahendajaks
riikidevahelistele lepingutele. Seejuures ei täitnud paavst mitte pelgalt
formaalset rolli, vaid talle oli reserveeritud ka õigus neid lepinguid
kehtetuteks kuulutada. Nii lubas Paavst Julius II (1503-13) Aragoni kuningas
Fernando V (1479-1516) eirata kohustust, mis tal varasemate lepingute näol oli
Prantsuse kuningas Louis XII (1498-1515) ees. Et paavst kasutas sellist õigust
üsna tihti, hakkasid valitsejad hiljem vormistama lepinguid selliselt, et kirik
ei saaks kedagi tõotusest vabastada. Just sel põhjusel lisati ka Vestfaali
rahulepingusse 1648 klausel, et leping katoliiklike ja protestantlike vürstide
vahel kehtib ka paavsti protestist sõltumata. Paavstivõimu langus leidis aset
tingimustes, kus oma võimu tugevdavad riigid (sh paavstiriigid) omavahel võimu
pärast tuliselt võitlesid ning pidasid poliitilist võimu religioonist
olulisemaks. Nii juhtuski 16. sajandi alguses, et Saksamaal leviv luterlus ei
koondanud enda vastu ülemaailmset katoliiklaste leeri, vaid Saksa-Rooma keiser
Karl V (1519-1556) tegeles hoopis Prantsuse kuningavõimu ohjeldamisega ning
paavstid oma maise võimu tugevdamisega Itaalias. 16. sajandil sõlmisid
poliitilistel kaalutlustel paavsti-vastaseid või keisri-vastaseid liite Türgi
sultanitega isegi Prantsuse, Hispaania ja Austria katoliiklastest kuningad.

(Järgneb.)

Alar Kilp,

TÜ politoloogia lektor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)