Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Usk ja konflikt keskajast 11. septembrini, 4.

15.09.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Religioonil on ka tänasel päeval olemas
võime õigustada poliitilist võimu või võimule vastuhakkamist, õigustada sõda
või rahu, toetada riikidevahelist koostööd või sõda. Seda rolli on religioon
ühiskonnas ja poliitikas alati täitnud ning kui religiooni aseained on suurest
poliitikast taandumas, on arusaadav, et religioonist on taas saamas üks
poliitilise legitiimsuse allikatest.

Viimase 15 aasta rahvusvahelised sündmused,
11. septembri 2001 terrorirünnakud iseäranis, pole toonud kaasa suunamuutust
üldistes tendentsides – kui võtta arvesse, et sekulaarsete identiteetide,
ideoloogiate ja liikumiste osakaal on taandunud juba umbes pool sajandit. Küll
aga muutis 11. september seda, kuidas läänemaailmas religiooni ja
rahvusvahelistesse suhetesse suhtutakse.

11. septembri 2001 rünnakud ei šokeerinud
läänemaailma mitte niivõrd hukkunute arvu, kuivõrd rünnaku sihtmärgi poolest.
Noam Chomsky nägi toonase rünnaku šokeerivat mõju just selles, et see oli
«Ameerika Ühendriikide jaoks esimene kord pärast 1812. aastat, mil rünnati või
ohustati nende territooriumi». Kogetud šokina ei ole 11. septembri rünnakud
võrreldavad isegi USA Teise maailmasõtta kiskunud rünnakuga Pearl Harborile 7.
detsembril 1941, sest viimane oli toonase USA enesemõistmise jaoks vaid kauge
koloniaal-territoorium. Ka Euroopa jaoks oli 11. september Chomsky hinnangul
šokeeriv just samadel põhjustel: «Kuigi Euroopa riigid on oma ajaloos
vallutanud suure osa maailmast ja seda vägagi julmalt, pole nad peaaegu kunagi
olnud rünnatud välisvaenlase poolt. India ei rünnanud kunagi Inglismaad, Kongo
Belgiat, Etioopia Itaaliat ega Alžeeria Prantsusmaad.» Järele mõtlema on seega
sundinud just see, keda rünnati.

Religiooni seos konfliktiga

Lähenemine religiooni seostele
rahvusvahelise konfliktiga jaguneb tänapäeval laias laastus kolmeks.

1) Religioon ei mõjuta rahvusvahelist
poliitikat. Paljud mõtlejad ja teadlased usuvad endiselt, et religioonil ei ole
poliitika ja konfliktidega midagi pistmist. Näiteks 11. septembri rünnakutel,
usulisel fundamentalismil või usulisel vägivallal arvatakse endiselt olevat
vaid majanduslikud ja poliitilised põhjused, kultuur ja religioon on seejuures
vaid pealiskiht või kattevari.

Samamoodi mõeldi tegelikult kümneid aastaid
varem, kuid selline mõtlemine tõi kaasa «üllatusi» või nähtusi, «mida ei oleks
pidanud juhtuma». Näiteks 1979. aasta islamirevolutsioon Iraanis, 1980ndate
Hezbollah’i enesetapurünnakud Liibanonis, islamistide ja Al Qaeda pöördumine
USA vastu, ka 11. septembri 2001 rünnakud.

Ühtegi nendest ei osatud ette näha. Alles
tagantjärele on hakatud mõtlema nende sündmuste põhjuste üle. Usulise mõõtme
mittemõistmine ja ignoreerimine on toonud lääneriikidele poliitilisi
ebaõnnestumisi ka viimastel operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis.

2) Religioon on küll konfliktiga seotud,
kuid seda moonutatud kujul. Religioonid 
on olemuslikult head, konfliktidel pole midagi pistmist autentse
usutraditsiooniga. Usutakse, et ükski usu nimel või usuliselt õigustatud
vägivallategu pole tegelikult kooskõlas vastava usutraditsiooni olemusega. Kõik
maailmareligioonid kuulutavad rahu ning terroristid ja äärmuslased kasutavad religiooni
usulist traditsiooni ja õpetust, moonutades seda, et varjata oma tegelikke
eesmärke.

Šveitsi teoloog Hans Küng on selles vaimus
kutsunud üles edendama religioonidevahelist dialoogi ning on pakkunud
Huntingtoni «tsivilisatsioonide kokkupõrke» paradigma asemele «globaalse
eetika». Maailmareligioonide esindajad võiksid leppida kokku globaalse eetika
teatud minimaalsetes normides, mis on kooskõlas maailmareligioonide olemusega,
ning neid norme edendades võetakse usuliselt äärmusluselt igasugune legitiimne
alus ja usuline õigustus.

3) Maailmas aset leidvad suurimad
vastandumised ja konfliktid on seotud religiooniga. Samuel Huntingtoni
«tsivilisatsioonide kokkupõrke» kohaselt leiavad külma sõja järgsed globaalsed
vastasseisud aset tsivilisatsioonide vahel.

Huntington on selgitanud, et selline
käsitlus pole mitte niivõrd negatiivne ettekuulutus, vaid vastupidi abinõu,
millega adekvaatselt maailma poliitikat mõista ning millega vältida halvimat:
«1950ndatel ja 1960ndatel aastatel ütlesid paljud inimesed, et tuumasõda USA ja
NSVLi vahel on peaaegu vältimatu. Seda ei juhtunud aga just sellepärast, et
inimesed võtsid seda ennustust tõsiselt.» Sarnasusi külma sõja alguse  ja «uue maailmakorra» alguse vahel 1990ndatel
aastatel on teisigi.

Kaks aastat pärast külma sõja lõppu
kirjutas Samuel Huntington «tsivilisatsioonide kokkupõrke» teesi, mis hoiatas
lääne ja islami konflikti eest. Kaks aastat pärast II maailmasõja lõppu, aastal
1947, kirjutas ka Arnold Toynbee üsna sarnaselt eesseisvast külmast sõjast
lääne ja kommunismi vahel: «Mitu sajandit enne seda, kui kommunismist üldse
midagi kuuldi, leidsid meie esivanemad endale kolli islamis.

Veel kuueteistkümnendal sajandil
inspireeris islam samal määral hüsteeriat lääne inimeste südametes nagu
kommunism seda teeb kahekümnendal sajandil, ning seda olemuslikult samadel
põhjustel. Nagu kommunism, nii oli ka islam läänevastane liikumine, mis oli
samas hereetiline versioon lääne enda usust; ja nagu kommunism, tarvitas islam
just vaimu mõõka, mille vastu materiaalsed relvad ei pakkunud kaitset».

Huntingtoni väitel on just
tsivilisatsioonid tänapäeval järjest olulisemad, sest inimesed «näevad ja
kogevad reaalsust» järjest enam, samastudes tsivilisatsiooniga, kuhu nad
kuuluvad. Religioon on tema sõnul küll mitmes konfliktis üsna otseselt oluline,
kuid üldpildis on religioon oluline vaid ühena tsivilisatsiooni tunnustest.

Huntingtoni teesi paikapidavust ja
kriitikute väiteid põhjalikult uurinud Bar Ilani ülikooli õppejõud Jonathan Fox
on leidnud, et Huntingtoni ei kritiseerita mitte niivõrd sellepärast, et ta
räägib religioonist konfliktide mõjutajana. Kui lähtepunktiks oleks otseselt
usuline konflikt, mitte tsivilisatsiooniline vastasseis, oleks tema arvates
kriitikaks põhjust isegi vähem. 

Religioon on saanud rahvusvahelises poliitikas
olulisemaks nii positiivses kui negatiivses mõttes. Pärast 11. septembri
rünnakuid kordas Samuel Huntington veelkord oma teesi sisu, öeldes: «Mu
peamiseks teesiks on, et me oleme tunnistajaks dramaatilisele muutusele
religiooni rollis nii inimeste eraelus kui ka avalikus elus ning et religioon
on muutumas globaalses poliitikas järjest võimsamaks jõuks nii heas kui halvas
mõttes.»

Religioon on läbi aegade olnud võimas relv
nii heaks kui halvaks. Religioon võib õigustada konflikti ja vägivalda, kuid
võib samas edendada religioonidevahelist dialoogi ja rahu.

(Lõpp.)

Alar Kilp,

TÜ politoloogia lektor

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)