Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Usk ja konflikt keskajast 11. septembrini

01.09.2006 | | Rubriik: Järjejutt

2.

Alar Kilp, TÜ politoloogia lektor

16. sajandi teisel poolel ei hoolinud
maised riigid enam ka paavsti seisukohast uute maade vallutamisel. Paavsti
poolt Portugalile ja Hispaaniale antud koloniaalvalduste õigust eirasid mitte
ainult protestantlikud riigid (Inglismaa, Holland, Rootsi ja Taani), aga ka
katoliiklik Prantsusmaa.

Kui varem kuulus ülim võim kirikule, siis
nüüd soovisid ülimat võimu maised valitsejad. Olles allutanud aadlivõimu, oli
kuningatele ja vürstidele järgmiseks loogiliseks sammuks allutada endale ka kirik.
Inglise kuningas Henry VIII (1509–47) võttis enda kätte sisuliselt nii keisri
kui paavsti rolli. Kuningate Louis XIII (1610–43) ja Louis XIV (1643–1715)
ajaks oli juba pea kogu kiriku tegevus Prantsusmaal allutatud kuningavõimule,
riigivõimust puutumata jäid vaid puhtalt usuliste õpetustega seotud küsimused.

Paavstivõimu langus

Maised riigid omandasid niimoodi õiguse
korraldada ise omavahelisi suhteid ja samas õiguse allutada oma võimule usuga
seotud küsimused. Riigid võisid teha otsuseid maistes ja vaimsetes asjades,
jättes kirikuga arvestamata.

Oluliseks verstapostiks sellises arengus
oli Augsburgi usurahu (1555), millega tunnustati Saksamaa luterlike valitsejate
seaduslikku õigust kiriku maadele ning õigust määrata enda usulist ja oma
alamate usulist kuuluvust; maised valitsejad said endale ka seadusliku õiguse
kiriku maadele. Igati arusaadavatel põhjustel mõistis paavst Paulus IV
(1555–59) Augsburgi usurahu küll hukka, kuid tema sõnal ei olnud enam kaalu.

Uus rahvusvaheliste suhete süsteem kinnitus
lõplikult Vestfaali rahuga, kus maised valitsejad (Saksa-Rooma keiser, Saksa
vürstid, Prantsusmaa ja Rootsi kuningad) lahendasid ka kirikut ja usku
puudutavad poliitilised küsimused kirikut kaasamata.

Rahvusriikide ajastu 
– «religioon allub poliitikale»

Vestfaali rahuga kaotas paavst oma
rahvusvahelise autoriteedi, kuid paavsti seisukohad jäid sisuliselt
muutumatuteks kuni 20. sajandini. Kui näiteks Brandenburgi kuurvürst Frederick
III lasi enda poolt määratud protestantlikel piiskoppidel 1701. aastal end
Preisimaa kuningaks õnnistada, protestis paavst selle vastu, sest ta leidis
endiselt, et vaid tema kaudu saavad inimesed õiguse kuningatroonile.

19. sajandi alguses lagunes lõplikult Püha
Rooma keisririik (1806) ning Viini kongressil (1815) kaotas paavst suure osa
sajandeid tema valduses olnud territooriumitest. Euroopa riigid ei kutsunud
paavsti esindajaid enam rahvusvaheliste lepete sõlmimise juurde ning keeldusid
ka Esimese maailmasõja ajal paavst Benedictus XV (1914–22) rahu vahendamise
ettepanekutest.

17. sajandi keskpaigast alates riigivõim
tugevnes ning religiooni mõju vähenes. Religiooni «hülgasid» nii teaduslik kui
poliitiline mõtlemine (sh rahvusvaheliste suhete teooria). 

Valdavaks arusaamaks sai, et ühiskonna
arenedes religiooni osakaal järjest väheneb, religioon peab taanduma ühiskonna
elust, mistõttu religiooni mõju alt pidid üksteise järel vabanema nii haridus,
majandus, poliitika kui ka rahvusvahelised suhted. Religiooni sekkumine
poliitikasse tõi kaasa vaid inkvisitsioonid, ristisõjad, pogrommid ja 16.–17.
sajandi ususõjad.

Vestfaali rahust alates usuti, et selline
«ususõdade ajastu» on pöördumatult möödas ning religioon ei tohiks enam sekkuda
riikidevahelistesse suhetesse. 18. ja 19. sajandil usuti juba, et religioon
taandub ka teaduse ja mõistuse ees ning inimkond tervikuna jõuab ajastusse, kus
inimsuhted ja riikidevahelised suhted põhinevad mõistuspärastel reeglitel ja
seadustel, mitte usul ega ilmutusel.

Erinevate vaatenurkade kohaselt järeldas
suur osa 18. ja 19. sajandi olulisemaid mõtlejaid – Auguste Comte, Emile
Durkheim, Ferdinand Tönnies, Max Weber, Karl Marx jt –, et religiooni mõju
maailmas väheneb, kuni lõpuks kaob sootuks.

19. ja 20. sajandil kujundasid
riikidevahelisi suhteid sekulaarsed ideoloogiad. Veel pool sajandit tagasi
usuti teadusmaailmas üsna üksmeelselt, et religioon on ühiskonna arengul vaid
pinnuks silmas ja et ühiskonna arenedes muutub ühiskond järjest sekulaarsemaks.

Kuivõrd olid ususõjad seotud usuga?

Kui inimesed uskusid, et religioon
põhjustab loomupäraselt sõda, sallimatust ja mässe, kujutasid nad seejuures
ette, et vastanduvad osapooled lähevad konflikti usuliste ideede pärast, ehk
sõda leiab aset puhtalt usulistel põhjustel. Reaalsuses ei toimunud ei
ristisõjad ega 16. ja 17. sajandi ususõjad puhtalt usulistel põhjustel. Eriti
viimaste puhul oli tegemist maiste valitsejate võimutaotlusega, mitte aga
otseselt usuliste motiividega.

Teine probleem seoses ususõdadega seostub
religiooni mõistega. Läänemaailmas mõeldakse täna, et religioon on midagi, mida
inimene valib vabast tahtest. Inimene teeb individuaalse valiku ning otsustab
järgida teatud usulist õpetust. Keskajal aga ei seisnenud religiooni tähendus
mitte usuliste ideede järgimises ja individuaalses valikus, vaid teatud
väärtustes ja omadustes, mis iseloomustasid usklike kogukonda ja kirikut.

Reformatsiooniaegsed ususõjad olid
esimeseks sammuks üleminekul kogukondlikust religiooni mõistmisest
valikulisele, kusjuures esimesteks valiku tegijateks olid maised valitsejad.
Oma alamatele nad seejuures palju valikuid ei jätnud. Vestfaali rahu tulemusena
usuline sundus ja kontroll maise valitsuse poolt mitte ei vähenenud, vaid
kasvas. Riigid vaid leppisid kokku, et nad ei sekku teiste riikide usuasjadesse
ning on sõltumatud Rooma paavstist. 

Ka tänapäevaste usulis-poliitiliste
konfliktide puhul on oluline eristada, mis tähendust omab religioon erinevates
kultuurides. Kui n-ö tänapäevane religiooni mõiste on saanud läänemaailmas
tavapäraseks, siis mitmel pool mujal mõistetakse religiooni endiselt
kogukondlikult. Ning on suur erinevus, kas mõtleme, et näiteks usulise pearäti
kandmine on märgiks inimese individuaalsest valikust või kogukondlikust
kuuluvusest.

Et ususõdu seostatakse äärmusliku
vägivallaga, tasub järele mõelda, kuivõrd vähem vägivaldsed on olnud
religioonita riikidevahelised suhted? «Pime keskaeg» võib seostuda küll
inkvisitsiooni ja ristisõdadega, kuid nii võib jääda kahe silma vahele, et
kolmesaja-aastase inkvisitsiooni käigus hukkus vähem inimesi kui mõnel
pärastlõunal Stalini terrori-aastatel või Hitleri kontsentratsioonilaagrites.

(Järgneb.)

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)