Esileht » Arvamused » Arvamus »

Usalduse ja meisterlikkuse lisaväärtus

08.06.2011 | | Rubriik: Arvamus

Ei tea, kas kuulub umbusk väikerahva alalhoidliku ilmavaate pagasisse, kas seda üldse alalhoidlikkuseks nimetadagi saab, aga küllap oleme taolise suhtumisega kõik kokku puutunud. Tee usaldamiseni võib olla hirmus pikk ja kõrgeid müüre sel lõpmata hulk.
Ka kiriku kaastöölistena oleme justkui umbusu märklauaks ning meie kohus on tõestada, et Jumal on usaldusväärne, sest nende jaoks, kel puudub isiklik kogemus, oleme ju meie sõnumitoojad. Sõnumi kohaletoimetamiseks on erinevaid viise.
Viimaste nädalate teade selle kohta, et usuteaduse instituudi doktoriõppesse ning magistriprogrammis olnud diakoonia ja sotsiaalteenuste õppekavale ei saa enam uusi üliõpilasi vastu võtta, on emotsionaalselt tõepoolest raske, kuigi kõigile õppeasutustele esitatavaid nõudeid arvestades suhteliselt ootuspärane. Igapäevapraktikas väljendub see minu jaoks küsimuses, kas kehtivad kristlastele samasugused nõuded kui muile kaasteelistele või peaksid teised meisse suhtuma hästi lihtsalt seetõttu, et me oleme kenad inimesed.
Ma ei usu, et peaksime taolisest arengust kuidagi masendunud olema ja nägema vaid sõnumiviijate tööpõllu kitsenemist. Ehk on see aeg kogumiseks, kosumiseks ja uute võimaluste leidmiseks. Meie oleme vaid tööriistad ja astjad.  
Olen viimastel aastatel olnud suhteliselt hästi kursis sellega, mida tehakse meie kirikus diakoonia vallas. Konsistooriumi poole pealt on selle ala rasket vankrit vedamas Avo Üprus, kes on loonud enda ümber toimeka ja mõtleva meeskonna, ning selle liikmete olemasolu Eesti eri paigus on juba väärtus omaette. Need on inimesed, kes teevad hoolekandetööd koguduste juures või veavad mõnd suuremat projekti.
Nendesamade projektidega seoses on aga kerkinud ka nurinat ja tülisid. On öeldud, et projektiinimestena on asunud tegutsema pelgalt eneseteostuse otsijad või need, kel kiriku ja/või usuga puudub igasugune side. Ei oska öelda, ei taha ajalehes rohkem heietada. Küllap on seegi usaldamise küsimus ja teistega suheldes ei saa me ju oodata, et kaasinimeselt vaatab vastu meie enda nägu. Ikka teine.
Võib-olla saan ma kasulik olla enda ja meie, Tartu Maar­ja koguduse kogemusega. Ma teen seal vabatahtlikuna tööd nii hoolekandes kui mujal ja vaimuliku abikaasana aitan ka kokku panna koguduse tervikpilti.
Üheltpoolt on meie kogudus vana ja väärikas, tähelepanuväärselt rikastava ajaloopagasiga. Teisalt ei erine meie elu kuigivõrd näiteks Mustamäe Maarja-Magdaleena omast, kus pidevalt tuleb otsida ja luua sidet. See tähendab inimestega suhtlemist, kas või tüütutena tunduvate pisiasjade kordamist, kaasteeliste kõnetamist koos Kristusega. Nii võime jõuda usaldamiseni. Leida oma koha.
Meie tegemiste teine pool on meisterlikkus. On kerge öelda, et see peaks olema professionaalsus, aga juba veidi elukogemust omava inimesena võin öelda, et puhtast professionaalsusest võib puududa see miski. Nii et jällegi suhtlemise koht, kõneluste küsimus ja enesetäiendamise asi. Aga minu sügav veendumus on, et kirikuna peaksime püüdlema stabiilsuse ja järjepidevuse poole. Ikka selleks, et kaasteeliste jaoks võiks selgineda Kristuse nägu, olgu see maailma silmis ainult usalduse ja meisterlikkuse lisaväärtus.

Mari Paenurm
,
Eesti Kiriku toimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)