Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Usaldus on oluline

29.11.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Lauluraamatu 463. laul ja eriti sõnad „Su rahu peagi täidab taas lapse südame“ sobivad hästi iseloomustama Vivian Laksi elu ja mõtteid. Rita Puidet

Eesti Kiriku lugude kogumise võistlusele „Minu kodukogudus“ saatis oma kirjatöö ka Paldiskis elav Vivian Laks.

Tema lugu lugedes meenus Juhan Liivi jutustus „Peipsi peal“, kus mehed uppumissurmast pääsemise eest lubasid kirikule kroonlühtri kinkida, aga piirdusid lõpuks küünlajalaga. Vivian Laks on seevastu sümboolselt annetanud kirikule kroonlühtri, kui mõelda sellele, et ta käib iga nädal Paldiskist Tallinna Kaarli kirikus laulmas. Ka puudutas tema lugu kuidagi isiklikult ja seepärast võtsin autoriga ühendust.

Täidetud tänulikkusega
Paldiski eesti koolis sekretärina töötav Vivian ütleb, et paarkümmend aastat tagasi andis ta Jumalale lubaduse saada kristlaseks ja sündiv poeg ristida. Nii ta tegigi ega jõua nüüd Teda ära kiita. Iga kord, kui Vivian poega vaatab, meenub lubadus. Nii juba 21 aastat. Vahel räägib ta pojaga Jumala teemal ja muutub selle käigus kirglikuks. „Mul on hea meel, et räägime. Mina olen oma tee leidnud, eks poeg peab oma leidma. Isegi täiskasvanud uurivad siit ja sealt, mis on õige,“ ütleb ta poja kahtlusi mõistes.
Ta loetleb kirikuõpetajaid, kes tema arvates väga häid jutlusi peavad: Haamerid, Aare Kimmel, Jaan Tammsalu. Nemad tulevad esimese hooga meelde, aga on teisigi. „Nemad puudutavad isiklikult inimese hinge. Väga loodan, et rahvas pöördub õigele teele tagasi,“ on Vivian lootusrikas.

Juhus või siiski mitte
Vivian ütleb, et tema pere elas Kassisabas vanas puumajas, mille eest hoolitsemine käis üle jõu. Uus elukoht leiti Paldiskisse, kuid esialgu tuli Vivianil siiski terve aasta pealinna tööle sõita. Siis läks ta Paldiski linnavalitsusse tööd küsima. Seal öeldigi, et eesti kool otsib sekretäri. Toona tundus see juhusena, aga nüüd leiab Vivian, et see oli Jumala juhtimine. Nüüdseks on ta sellel ametikohal töötanud 18 aastat.
„Igal inimesel on elus oma missioon. Igaüks on loodud religioosseks, aga iga inimene ei jõua selle tunnetuseni. Olen oma elule mõelnud, Jumal on mind mitu korda kutsunud. Pannud olukorda, kus olen pidanud järele mõtlema. Kui hakkasin leeritunnis käima, tuli teadmine, et pean oma suhte Temaga avalikustama,“ jutustab Vivian.

Sõnum on tähtis
Tallinnaga seovad Viviani endiselt tugevad sidemed: sõbrad, kogudus ja naiskoor. Kooriproovid Kaarli kirikus tähendavad, et naine kingib Jumalale ja koorikaaslastele nii väärtuslikuks hinnatavat aega: tund aega rongisõitu, siis on proov ja siis tund aega tagasi. Mõtet koorist ära tulla tal pole. „Minu hing igatseb naiskoori järele,“ sõnab ta.
Kui on sügis ja pime ning talv, on ta proovist puudunud küll. Samas ütleb Vivian, et saab proovist tugeva energialaengu. See tuleb sellest, et ta teeb Jumalale meelepärast asja ja kasutab oma andi. „Laulmine on suur asi, see on üks teenimise viis,“ jagab ta oma mõtteid.
Kõige rohkem meeldivad talle eestikeelsed laulud, siis saavad inimesed sõnumist aru. Näiteks toob ta Kappeli „Õhturahu“, millel on ilus viis ja sõnad, mis väljendaksid just kui Viviani mõtteid. Aga näiteks ka Gounod’ missa. Ta ütleb, et kooril on hea repertuaar. Vahel on küll raske, aga laulu sõnum on väga tähtis, sest kirikukoor teeb ju muusikalist misjonit.
Ka Eesti Kirik teeb misjonit. Vivian on kirikulehe pikaaegne lugeja ja leiab lehest alati midagi huvitavat lugeda. Kui tal vahel öösel uni ära läheb, otsib ta paberi välja ja hakkab luuletusi kirjutama. Võistlustööna kirjutatud lugu oli temas olemas, vaja oli see vaid endast ära anda. Kirja pani ta selle mõttega, et äkki keegi saab tema loost innustust ja laseb oma lapse ristida või läheb kirikusse laulma. „Jumalasse tuleb mitte ainult uskuda, vaid Teda tuleb usaldada,“ sõnab ta lõpetuseks.
Rita Puidet

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)