Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usaldus annab julguse

29.06.2022 | | Rubriik: Jutlus

Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab. Lk 15:10

Issand ütleb: „Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale“ (Js 57:19a). Võib olla füüsiliselt kaugel ja vaimus ometi lähedal. Seda teame oma pereliikmete kohta: kui nad on kaugel, aga meil on omavahel hea suhe, siis oleme ikka ühenduses. Samas võib juhtuda, et keegi lähedal olija on tegelikult kaugel, me ei saa temaga kontakti, elame kui võõrad kõrvuti. On aga kadunuid, kellega on pea võimatu saavutada kontakti – õelad. „Aga õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda“ (Js 57:20). Õel on kibestunud ja kõrk inimene, kes arvab end olevat parem, kes arvab endal olevat õiguse kohut mõista nii kaasinimeste, nende tõekspidamiste kui ka Jumala enda üle. Rm 2:1 aga hoiatab, et „milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese“. Jumal jätab sellise ekslema ja otsima oma teed. „Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin, lõin teda, peitsin enese ja olin vihane, ent tema käis taganejana omaenese südame teed“ (Js 57:17).

Ja ometi, isegi kui Jumal patuse hetkeks näiliselt jätab ekslema oma teedel, on Ta ikka ligi ja ütleb: „Ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga“ (Js 57:18).

Päästa saab seda, kes laseb ennast päästa. Uppujat saab päästa siis, kui ta usaldab päästma tulnut, kui ta lõpetab rabelemise ja laseb end kalda poole tirida. See tähendab alandlikkust, oma rabelemisele lootmise lõpetamist ja usaldust. Alandlik ei häbene oma olukorda tunnistada. Kui mõtleme tölneri ja variseri loole, siis tölner, kes pattu kahetses, ei suurendanud ega pisendanud oma pattu, ta tunnistas lihtsalt ausalt seda, mida teadis tema ja mida teadsid teised – ta on patune ja loodab üksnes Jumala armule. Alandlik on aus. Variseri süü oli aga kohtumõistmine, kõrkus, uhkus, enda pidamine paremaks muudest inimestest ja just sellestsamast tölnerist, kes hetkel tema kõrval oma siiruses Jumala ees meelt parandas ning puhtaks ja õigeks sai. (Lk 18:10–14)

Johannes Kuldsuu ütleb: „Saatan ju teab, et patu juurde käib häbi, mis võib inimese patustamisest eemale hoida, ja meeleparanduse juurde käib julgus, mis võib inimest selle poole tõmmata ning muudab järjekorra, ta annab meeleparanduse juurde häbi, patuks aga julgust.“ Nii on patustades inimesel julgus, oma pattu tunnistades aga häbi, nii „teeb kurat kahekordset kurja: meelitab inimese patule ja hoiab meelt parandamast“. Kõige patu algpõhjus on lahusolek Jumalast, mis teeb meid saatana kavalusele vastuvõtlikuks ja paneb kahtlema Jumalas.

Usaldus aga annab julguse seista ausana Jumala ees, häbeneda küll pattu, aga julgeda oma küündimatust tunnistada, mis on esimene samm meeleparanduse teel.

Meeleparandus on hinge ravi. Selleks, et terveks teha, on vaja ravida põhjust – haiguse juurt. Jeesus mäejutluseski viitab, et juur on alati sügavam: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!“, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!“, peab minema tulepõrgusse.“ (Mt 5:21–22) 

Pühakirja valguses saame patu juurele jälile ja saame seda tunnistada ja paluda Jumalal meid terveks teha. Jumal andestab meie patud, aga meie peame meeles pidama neid karisid, mis just meie jaoks keerulised on, et hoiduda taas samadesse kiusatustesse langemise eest. Jumal „annab patustele nende rohked eksimused andeks, ehkki nad on olnud tema vaenlased ja kõrkust täis, kuid õiglaste vastu on ta range ka pisiasjades, sest Ta tahab, et neil täiuslikkusest midagi puudu ei jääks“ (Johannes Kuldsuu).

„Õige ja tõeline meeleparandus ei ole ju õieti midagi muud kui kahetsus ja kurvastus või hirm oma patu pärast ja ühtlasi uskumine evangeeliumisse ja pattudest lahtimõistmisse, et patt on andeks antud ja sa oled Kristuse läbi armu leidnud, mis lohutab ja rahustab südant. Sellele peab järgnema enda parandamine ja patust lahtiütlemine, mis on meeleparanduse viljad.“ (Augsburgi usutunnistus)

Kristlane elab osaduses teiste kristlastega nii oma koguduses kui osaduses kristlastega läbi aja ja ruumi. Üksteise lugude tundmine annab julgustuse, kindluse ja rõõmu. Kui Jumal meie ja kaaskristlaste eludes tegutseb, päästab, puhastab ja tagasi toob, siis on meil rohkesti põhjust Jumalat kiita ja pidada rõõmupidu koos taevaste vägedega, kus on suur rõõm iga meelt parandanud patuse pärast. Jumal on igas olukorras omade kõrval. „Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid“ (1Pt 5:10) ja tema tahtmine on, et oleks „üks kari ja üks karjane“ (Jh 10:16), Jeesus Kristus. „Tema päralt olgu võimus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (1Pt 5:11)

 

 

 

 

Triin Simson,

Käina koguduse õpetaja

Käige nagu valguse lapsed – sest valguse vili on ju igasuguses headuses ja õiguses ja tões. (Ef 5:8b,9)