Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usaldada oma jõud ja võimed Issanda hoolde

15.08.2018 | | Rubriik: Jutlus

Peetrus ja Johannes läksid üles pühakotta palvusele, mida peeti pärastlõunal kella kolme ajal. Ja sinna kanti mees, kes oli sündimisest saadik jalutu. Ta pandi päevast päeva pühakoja selle ukse ette, mida nimetatakse Ilusaks väravaks, pühakotta minejailt almuseid paluma. Kui ta nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus ta neilt almust. Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!“ Too jäigi neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada. Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!“ Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites. Ja kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat kiitmas. Nad tundsid temas ära sama mehe, kes oli istunud almuse saamiseks pühakoja Ilusa värava ees, ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud.
Ap 3:1–10

Tänases pühakirjaloos näeme imelist sündmust kinnitusena sellest, et see, mis inimeste käes on võimatu, on Jumala käes võimalik ja Jumal kasutab selleks erinevaid võimalusi, inimesi ja olukordi. Kõlab ehk mõnevõrra kulunult, aga inimlikult kipume ikka tõrkuma ja kahtlema, et kas selliste lugude ja kirjelduste puhul asjad ikka päriselt nõnda olid või kuidas nad sel juhul täpselt aset leidsid jne. Aga imelised sündmused – meeldigu see meile või mitte – on ikka usu juurde loomulikult kuulunud ja päriselt me neist mööda ei saa.
Jh 2:11 järgi on ime midagi sellist, mille tõttu hakkasid jüngrid Jeesusesse uskuma. Nõnda oli see siis vajalik ja isegi vältimatu. Võime lugeda, et Lk 9:1–2 ja Ap 4:12 järgi andis Jeesus ise jüngritele meelevalla tema nimel haigusi ravida ja kurje vaime välja ajada, läkitades nad kuulutama Jumala riiki. Kogeme ja veendume ikka ja jälle, et maailmas on vägagi palju sellist, mida lihtsalt vara või rahaga või pelgalt inimliku tahtejõuga ei suuda lahendada või parandada, sest vajame veel lisaks midagi enamat (Lk 7:22–23).
Tolleaegse levinud arusaama kohaselt arvati, et inimese terviseprobleemid on mingit laadi patu tagajärg ning inimese enese või tema vanemate süü (Jh 9:2) ja sellest tulenevalt ei tundnud kindlasti mitte kõik sellises hädas ja viletsuses vaevlevatele kaaskondlastele kaasa. Kui näiteks meenutada Betsata tiigi ääres toimunud tervendamise lugu (Jh 5) või halvatu tervendamist (Mt 9:5–7 järgi), siis tähendanuks see mõlemale tervenenule senise harjumuspärase ja tuttava elukorralduse muutumist ja täielikult uue ning teist laadi elu algust. Kuna nimetatud põhjustel ei suudetud seni iseseisvalt teenida tööga elatist, tuli elatuda almustest. Ees ootas tagasipöördumine tavapärase igapäevaelu toimingute juurde, mis tähendas uusi ülesandeid, mida täita, raskusi, mida ületada. Muudatuste tegemine sellistes olukordades võib olla keeruline ja raske, teadmata, milline saab olema tulevik ja kuidas edasised sündmused võivad kujuneda. Inimlik mure kindluse, turvatunde ja hakkamasaamise pärast on mõistetav. Ent ka sellised olukorrad ja näited võivad olla märgiks, et Jumal võib kasutada neidki, et seeläbi võiks Kristus meie ellu tulla.
Jeesus Siiraki 30:15 järgi on „tervis ja heaolu parem kui kogu kuld“, ning usaldades Jumalat võime selles teadmises minna ka tulevastele aegadele vastu usujulgusega ja tänumeeles, nagu Lk 17:11–19 loo näitel see tervenenu, hea eest, mida oleme saanud. Peaksime siis vähemalt püüdlema selle poole, et usaldada oma jõud ja võimed Issanda hoolde tema juhtimise alla, lootes tema peale, kes tegutseb meis ja meie eest. Issanda juurde minnes võib see meilegi osaks saada, et tema tahtmine sünnib meiegi elus ja tegemistes.
Võime nõustuda, et Jumala inimesekssaamine on suurim ime. Teisalt ei ole selleski midagi kauget, vaid vägagi palju inimlikku ja lähedast. Selle, mis meil inimlikult puudu jääb, on Jee­sus tasunud ristil, et meil midagi ei oleks puudu. Kindlasti tervendas ja parandas Jeesus oma tegevuse jooksul abivajajaid, leevendades häda ja viletsust, saates korda palju head. Kuid peame möönma, et meie usk ei saa rajaneda vaid ja ainuüksi kunagi minevikus toimunud imetegudel, vaid konkreetsel inimesel Jeesusel Kristusel – tõelisel Jumalal ja tõelisel inimesel, kes on „tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6).
Võime usu läbi näha ja kogeda, et veel vähemalt kõik imed ei ole lõppenud ka praegusel ajal ning Jumala loodud maailmas toimub jätkuvalt palju imelist ja erakordset, mille eest tänulik olla. Mis inimestel võimatu, on Jumalal, kelle käes on kõik ajad, võimalik – ja seda mõnikord isegi inimeste kaudu. Aamen.
georg.glaase1

 

 

 

 
Georg Glaase,
Laiuse koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)