Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Urvastes on kellameheks Robert

22.12.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Robert Potter (65) oli 15aastane, kui esimest korda Urvaste kirikutorni läks, et kellamehe ametiks vajalikku õppida. Tänaseks on ta kodukirikus seda ametit pidanud ligi 40 aastat.On raske ette kujutada kiriklikke talitusi ilma kellalöömiseta. Oleme harjunud, et tornikell jumalateenistuse sisse ja välja «lööb»; mõnel pool annab ta laupäeva õhtul teada, et aeg on maised toimetused lõpetada ning hingedepäevaks keskenduda; hingekell saadab kristlase igavikuteele; ristimist, leeritamist ja laulatust märkiv kellahelin on ülistust edastav jne. Kirikukell kuulutab rõõmusõnumit võimsalt tajutaval moel.
Vahel me aga ei mõtle, et kellad ei helise iseenesest, vaid kellatilale kinnitatud köit peab keegi igal kiriklikul talutusel sikutama. Kui just süsteem nii mehhaniseeritud pole, et piisab vaid nupule vajutamisest.
Urvaste kahe kella – 1834. ja 1872. aastal valmistatud – kõlama panemiseks rakendatakse igatahes klassikalist meetodit. Kellamees peab torni ronima ning oma füüsilise jõu varal kellad liikuma aitama. Läbi torni jookseb ka köis, mille üks ots on kellatila küljes, teine aga jõuab kiriku eesruumi. Nii saab kella helistada torni ronimata. Aga pigem eelistatakse esimest varianti.
Urvaste koguduses kannab seda olulist ja tähtsat ametit juba aastakümneid Robert Potter, kes õppis ameti poisikesena toonaselt kellalööjalt Harri Kõivistolt, keda ta siis vajadusel asendamas käis. Alates 1955. aastast on ta aga pidevalt tegev kiriku juures.
Õieti peab Roberti puhul selgitama, et tema tegevusväli kiriku teenimises oli ja on lai. Ta on olnud aastaid koguduse juhatuse esimees, sinodi saadik ja praostkonna nõukogu liige. Praegu, vastselt riigitööst pensionipõlve pidav, on Robert lisaks kellamehe ametile ka kirikuvanem ja koguduse nõukogu liige.
Ei möödu pühapäeva, mil Robertit kiriku juures näha pole. «Kui ta vahel mingil põhjusel tulla pole saanud, vaatan nõutult ringi ning mõtlen, kes võiks aidata laulunumbreid üles panna, altari katta, kellad lüüa,» tunnistab Urvaste õpetaja Üllar Salumets.
Küllap on Robert selle iseendastmõistetavuse, et töö koguduse heaks on osa ligimese- ja Jumala teenimisest, saanud kaasa juba kodust. Tema isa Evald Potter oli Urvaste koguduses lugupeetud mees, samuti aastaid koguduse juhatuse esimees ja teiste ametite kandja.
Robert Potter on olnud Urvaste koguduse teenistuses õpetajate Paul Uibopuu, Robert Kannukese, Harri Mõtsniku, Villu Jürjo ja diakon Agur Piirisilla ajal ning jätkab tänase õpetaja Üllar Salumetsa meeskonnas. 

Urvastes kuulutavad jõulupühade saabumist üksteise võidu kaks kirikukella. Kellamees Robert annab selleks oma parima.

Liina Raudvassar

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)