Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Urvaste kirik sai aastapäevakingituseks vaiba

07.08.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

6.–7. juulini  vältava kihelkonnapäevaga, kuhu mahtusid muude tegemiste hulgas Võru praostkonna laulupäev, ajalookonverents ning pidulik tänujumalateenistus peapiiskop Andres Põderi osalusel, tähistas Urvaste Urbanuse kogudus oma Eesti maakirikute seas ainulaadselt basiilikana püstitatud pühakoja esmamainimise 600. aastapäeva.

Valmistudes kirikulehe esindajana ning kauaaegse Urvaste koguduse liikmena kihelkonnapäevale minekuks, ei olnud mul küsimust, mida selga panna – loomulikult Urvaste naise rahvariided, mille seelikutriipudesse kihelkonna käsitöömeistrid oma rõõmud ja mured, minevikumeenutused ja tulevikumõlgutused sisse on kudunud.

Urvaste on oma näoga
Tänu Eesti Rahva Muuseumi kogudele on teada, et Urvaste kihelkonnas on olnud kasutusel palju erinevaid seelikutriibukombinatsioone. Urvaste kirjaniku Peeter Lindsaare (1906–1990) sõnul jagas sügav, kohati 40 meetri sügavune ürgorg, mille kõrgele pervele Uhtjärve lähistel kihelkonnakirik on ehitatud, kihelkonna justkui kaheks, nii etniliselt kui looduslikult põhja- ja lõunaosaks, millest tulenevad erinevused kajastuvad visuaalselt isegi rahvariietes.
Eestis kasutusel olnud kihelkondlik haldusjaotus jagas kogu maa kiriku teenimispiirkondadeks, kus konkreetsel kirikul rahva eluolu ning vaimsuse kujundajana oli oluline roll. Etnograafiliselt oli kihelkond suhteliselt suletud, kus tänu kogukonnasisestele abieludele ja reeglina paiksele eluviisile säilisid kombed, traditsioonid ja rahvariided.
Kirik oli kokkusaamise paik. Et kohtuda Jumalaga ja kaaskondlastega, saada osa pühadest sakramentidest ning kihelkonnauudistest. Võib imekski panna, et hoolimata aja kulgemisest pole kihelkondliku haldusjaotuse mõju tänapäevaks päris kadunud.

Metsast leitud kirik
Aastapäevale pühendatud ajalookonverentsi juhatas Urvaste juurtega ajakirjanik Kadi Alatalu, kes nimetas Urvaste kirikut sillaks minevikust tänasesse.
Urvaste kihelkonna rikkalikust pärimusainesest kõneles oma murdekeelses ettekandes Valdo Valper, kelle koostamisel on ilmunud samasisuline kogumik «Metsast leitud kirik».
«Pärimusmaastikku korrastatud kujul esitades on folkloristid ehk omal kombel aidanud klaarida mõnegi lugeja minapildi,» mõtiskles Valper, rõhutades, et hoolimata inimeste linnastumisest ning üleilmastumisest on eestlaste kihelkonnateadlikkus jätkuvalt oluline. Naaberkihelkonnast pärit noor filoloog tutvustas Urvastest kogutud kohajutte, mille keskmes objektid maastikul. Tähtsat rolli mängib rahvapärimuses kirik, mis eristus ümbrusest oma massiivsuse ja erilisusega, andes lõputut jutuainest. Aga palju pärimist on seotud ka inimeste, näiteks pastorite J. Gutslaffi ja J. C. Quandtiga. Urvaste kirikut on Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes mainitud üle 100 korra ja lugu selle metsast leidmisest oma enam kui 30 arhiivivariandiga on enim räägitud Urvaste kohajuttude motiiv. Valdo Valperi kinnitusel võiks seda arvu hõlpsalt ka suurendada, sest tänapäevani elavad sellesisulised lood Urvaste rahva pärimuses edasi.

Millal ehitati Urvaste kirik
Ülestunnistusega: «Vastus on lühike ja konkreetne – ei tea,» alustas oma ettekannet, mis kandis pealkirja «Millal ehitati Urvaste kirik?», Kaur Alttoa, kes tunnistas, et asjatundjad on kiriku loomisloo osas jätkuvatel eriarvamustel. Tutvustades kiriku arhitektuuri rõhutas ta, et Vana-Liivimaal on seda tüüpi kirikuid ehitatud vaid linnadesse, mistõttu on Urvaste kirik kunstiajaloolaste seas jätkuvalt «kuum».
Miks just Urvastesse basiilika, esitas Alttoa sadakonnale kuulajale retoorilise küsimuse, vastates ise, et küllap tuleb siin näha viidet kiriku patrooni suurustlevale stiilile – «kes maksab, tellib muusika».
1620ndate rootsiaegsetest revisjonidokumentidest nähtub, et Urvaste kuulus kahe baltisaksa aadlisuguvõsa mõjusfääri, Antsla Tisenhusenitele ja Vaabina Wrangellidele.

Vana vaiba asemele uus
Emotsionaalsemaks hetkeks aastapäevaürituste seas oli kirikuaeda punase tamme istutamise kõrval uue kirikuvaiba kogudusele üleandmine ja selle pühitsemine peapiiskop Andres Põderi poolt.
Kui kihelkonnapäeva alguses kattis pikihoone põrandat veel aastakümnetest luitunud põrandakate, siis enne tänujumalateenistust rulliti portaalist altarini kulgev 23 meetri pikkune helgetes värvitoonides uus vaip kõigile imetlemiseks lahti. Oli siis seda ahhetamist ja noore kohaliku käsitöömeistri, sel aastal Olustvere tehnikumi lõpetava Karmen Kroonmäe kiitmist. Uhkelt liikus protsessioon altari ette, kus Jumalat sajandeid püsinud pühakoja eest tänati.

Pidupäevast argipäeva
Iga pidu saab läbi, tuues esile argised teemad. Saates külalisi koduteele mõlgub õp Üllar Salumetsa meeltes juba lähiaastate tegevuskava. Olulisemal kohal on pehkinud katusekonstruktsioonide ning puukoist puretud interjööridetailide väljavahetamine ning kirikule tervenisti uue katuse paigaldamine.
«Küsimus on üksnes rahas, et kasvõi hommepäev remondiga algust teha,» ütleb ta Eesti Kirikule, selgitades, et õp Villu Jürjo ajal paigaldatud plekist katus vajab lähiaastatel kivikatuse vastu väljavahetamist, sest katuse kandekonstruktsioonid on mädad ning ei pea pikalt löövide raskusele vastu. Ekspertiis ja kalkulatsioonid on tehtud, hinnapakkumised erinevatelt tegijatelt võetud ning muinsuskaitselt luba tegevuseks saadud. Olemas on ka nõuetekohane projekt, mille teostamiseks saadi PRIA-lt raha koos klausliga, et tööde tegemine jääb viie aasta sisse.
«Algselt oli plaan ehitada kirikule aastapäevaks uus katus,» tunnistab õp Salumets, aga ettevalmistusprotsess kujunes arvatust ajamahukamaks.
Liina Raudvassar

Urvaste kirik
Kirjalik esmamainimine 7. juulil 1413 seoses paavsti saadiku külaskäiguga.
Ehitatud gooti stiilis kolmelöövilise, Eesti maakirikutest ainukese basiilikana.
Vaimulikena teeninud Johann Gutslaff, Johann Christian Quandt, Jaak Valk, Elmar Pähn, Robert Kannukene, Villu Jürjo, Üllar Salumets.

Pildigalerii:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)