Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Urmo Saks: ma olen oma koha leidnud

04.12.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Naudin sügisest imeliselt lillakasroosat päikesetõusu Soome ühe Pühajärve kaldal. Olen olnud Urmo ja Katariina Saksa ning nende poegade Hermani (saab jaanuaris 4) ja Rasmuse (saab jaanuaris 2) külaliseks. Õhtul söönud Urmo valmistatud rahvuslikku pajarooga, saunas käinud ja pärast laste uinumist pikalt rääkinud olnud aegadest.

Urmo Saks ei ole esimene ega ka mitte viimane EELK vaimulik, kes on Soome elama asunud. Vaimulikuna ei tööta neist keegi. (Helsingis eestlasi teeniv Tuuli Raamat ordineeriti EELK diakoniks Soomes.)

Esimesest silmapilgust
Urmo ütles, et nad on kevadest saati eelistanud elu suvilas linnakorteris elamisele. «Ma sõidan siit linna tööle jalgrattal 15 minutit,» ütleb ta. Pärast viit kodus oldud aastat on alates 1. oktoobrist tööl käinud ka Katariina, kes võinuks veelgi noorema pojaga kodus olla. «Lähedalasuvas koguduses vabanes diakoni koht, kandideerisin ja sain 14 seast valituks. Siis ei sobinud ju öelda, et oodake veidi, ma ei tule veel tööle,» selgitas Katariina, kelle eelmine töökoht jäi 50 kilomeetri kaugusele. Soomes on diakoni tööks koguduses sotsiaalvaldkond ja neid koolitatakse vastavais ametikõrgkoolides.
Väikeste lastega perede puhul pakutakse emale või isale nädalas ühte vaba päeva lisaks. Saksade peres kasutab seda isa ja nii on ta töönädal neljapäevane ning reedel saab ta koos poegadega kodus olla. Teistel päevadel on pojad lastehoius. Pere kodune keel on soome keel, kuigi soomlannast ema räägib ka head eesti keelt.
«Pidasin Muhus viimase jõuluteenistuse 2009. aastal ja uuest aastast tulime Soome. Enne seda olime Katariinaga koos Pöide pastoraadis elanud aasta. Et tal mingeid väljavaateid saarel tööd saada polnud ja esimene laps oli tulemas, otsustasime Soome elama asuda,» ütles Urmo.
Enne seda, kui Urmo ja Katariina Orissaares tutvusid, oli Urmol seljataga abielulahutus ja ta kaalus võimalust kirikutöölt lahkuda. «Aga kuidas ma omasid jätan,» ütles mees, kellel oli sel ajal, kui tema teenida olid Muhu, Pöide ja Orissaare kogudus, ilmalik töö Muhu koolis arvutiõpetajana.
Katariina tuli Orissaarde sõprusvallast Leppävirtast ja Urmo võttis delegatsiooni giidina vastu. See oli armastus esimesest silmapilgust, tunnistavad mõlemad. Urmo ja Katariina abielu laulatas õpetaja Hannes Nelis 2008. aastal Muhu kirikus.

Igatsus on jäänud
Soome ei tuldud tühja koha peale, kuigi Urmo ei teadnud, mis temast saab. Urmo ütleb, et tänu Katariina perele ja sõpradele läks temagi sisseelamine uude ühiskonda lihtsamalt. Kaks aastat käis ta Mikkeli ametikoolis ja omandas seal matka- ja reisikorraldaja kutse. Praegu töötab arvutifirmas.
Soome kolides andis ta diasporaatöö juhtidele teada, et on siin ja valmis eestlasi teenima, kui tarvis. Aga tema abi ei ole vajatud ja nii on ta palunud end EELKs reservi arvata.
Palusin Urmol oma elu uuel kodumaal iseloomustada. Küsimuse püstitus oli ilmselt rumal, sest vastused tulid kobamisi ja lõpuks vormistas Urmo küsimuse ümber: «Ma küsiksin, kas ma igatsen Eestit. Vastus on jah ja ei. Ei ole mingit tähtsust, kas see on Eesti või mitte, kus ma olen. On asju, mida ma igatsen. Õrnalt õlleste vanapapide selgitused kusagil kalasuitsutusahju juures; on mõned inimesed, kellega koosolemist ma igatsen.
On siin asju, millest ma aru ei saa ja mis mulle imelikud tunduvad, aga täpselt samuti on asju, mis mulle Eestis närvidele käivad. Ma tunnen, et olen oma koha leidnud. Kui tuleks mingi projekt, mis meid mõlemaid Eestis huvitaks, on täiesti võimalik, et elaksime Eestis.»

Ametivendadest mõeldes
Sõbraliku olekuga Urmo meenutab hea sõnaga oma ametivendi Saare- ja Muhumaalt, kellega koos noorena kirikutööle tuldi. Ta oli ühest viimastest aastakäikudest, kes pidi veel ka Vene sõjaväes ära käima. Sealt tagasi tulles töötas Saare Kaluris autoremondilukksepana. Uus kord muutis vanad süsteemid, kalurikolhoos kadus ja Urmo  käis Kihelkonnal, kus pastoraadi remont käsil, õpetaja Elmar Reinsoolt küsimas, kas tal on vaja töömeest.
1991. aasta kevadel käis leeris ja sügisel tahtis minna usuteaduse instituuti õppima. Elmar Rein­soo pidi andma soovituse. Urmo naerab, kui meenutab, et Elmar kirjutas midagi sellist: ega ma teda väga hästi tunne, aga küll noorest mehest asja saab. Elmar usaldas noori, kuigi tagantjärele ütlevad need «noored», et nad olid vahel oma praosti vastu jäärapäised.
«Ma tean kahte fantastilise koguduse kogumise võimega inimest. Üks on Jaan Tammsalu, kes on teinud meeletult head tööd kirikus, ja teine on Gustav Kutsar,» meenutab Urmo eeskujusid lähimate ametivendade hulgast.
Vaimulikule ametile tagasi mõeldes ütleb Urmo, et on sealt vist kaasa saanud meeletu enesekontrolli ja tunnete alateadliku mahasurumise. «Ma ei oska väga oma tundeid väljendada või ära tunda. On paar inimest, kes ütlevad, et sa oled praegu vihane, ja ma ei oska seda ise ära tunda. Sa omandad oskuse kasvatada enda ümber hästi paksu kesta. Seisad tõsise näoga kirstu juures, aga ega see sind väga ei puuduta. Ohtlik on see, kui sa seisad ka oma lähedaste kirstu juures sama külma näoga.»

Ärge muretsege oma hinge pärast
Urmo elu pole sirges joones kulgenud teekond. Aga ta ütleb, et pole muretseja tüüp. «See on täiesti võimalik, et minus on mingil määral seda raudteevenelase ellusuhtumist, et kus jope, seal kodu. Ma ei ole kusagil ega kunagi mõelnud tühjusele või üksindusele. Ka mitte 4–5 aastat üksi Pöide pastoraadis elades. Inimesed ei ole sinust iialgi väga kaugel, kuigi nad võivad olla eemal. Lugesin seal meeletult raamatuid,» ütleb ta.
Ja siis läheb jutt suguvõsale ja esivanematele, kellelt ta on õppinud tahtmatult ellusuhtumist. «Emapoolne suguvõsa on eluaeg olnud meeletu töörügaja, tõenäoliselt ka meeletu muretseja. Tulemuseks on see, et pole neist keegi eriti palju pensil saanud olla. Enne on elu otsa saanud,» selgitab Urmo. «Isapoolse vanaema ellusuhtumine on olnud selline, et on hein maas, tuleb vihm, no mis sa sellele teed. Ega sinu muretsemine vihma tulemata jäta. Küll hein mingil kombel üles saadakse. Vanaemal jäi kaks aastat sajast puudu. Ta oli ise seda meelt, et elas 10 aastat liiga kaua ja vanaduse mõnu jõudis otsa saada.»
Siinkohal on autoril paslik meelde tuletada üht kirjakohta Piiblist, mida tasub ikka üle lugeda, kui muretsemised – aga me oleme ju muretseja rahvas – üle pea tahavad kasvada. See on Matteuse evangeeliumi 6. peatükis, salmid 25–34.

Ja hommik koidab
Päike on tõusnud, järvele on ööga tekkinud õrn jääkirme. Katariina on poisid riidesse pakkinud, et saaksime õues perepilti teha. Herman otsib välja oma väikese õnge ning seab end järve kaldale istuma ja õngitsema. Üle meie peade lendab laululuikede paar kõvasti häälitsedes. «Need on Soome rahvuslinnud,» ütleb Urmo. Ja mina mõtlen meie suitsupääsukesele, väiksele valge kõhualuse ja pika harkis sabaga sinkjasmusta sulestikuga linnule. Peaaegu kümme korda väiksemale suursugusest luigest.
Kaks riiki, kaks rahvust, oma lind ja oma lipp. Kokku seotud soome-ugri suguluses ning ühe hümniautori helilooja Fredrik Paciuse kaudu. Ja kaotamas piire nende inimeste kaudu, kel kaks kodu(maad). Eesti suursaatkonna andmetel elab Soomes alaliselt alla 45 000, tähtajaliselt üle 20 000 Eesti kodaniku. «Viimaste aastate väljaränd Soome on olnud pidevalt tõusvas joones, st Eesti kodanikke on lisandunud mitu tuhat aastas,» ütles konsulaartalituse direktor Kerli Veski.
Sirje Semm

Urmo Saks
Sündinud 11.11.1969 Pärnus.
Ordineeritud diakoniks 1994, preestriks 2007.
Teeninud Mustjala, Muhu, Pöide ja Orissaare kogudust.
Arvatud reservi 1.1.2010. Elab sellest ajast alates Soomes.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)