Esileht » Online » Online artiklid »

Urmas Viilma usutlus peaministriga: kes poliitikutest tuleks panna rahunemistuppa?

18.12.2019 | | Rubriik: Online artiklid

Luteri kiriku kõrgeim vaimulik Eestis, peapiiskop Urmas Viilma võttis “Pealtnägija” saates kujundlikult pihile peaminister Jüri Ratase ning küsis keskkonna teemade kõrval ka selle kohta, kuidas vältida sõnareostust ühiskonnas. Usutluses peatuti ka peaministri suhtel Jumalaga.

Härra peaminister Jüri Ratas. Mul on hea meel, et meil on korraldatud selline kohtumine, aga ega te ei tunne ennast praegu niimoodi nagu pihitoolis või äkki on midagi, mis kripeldab ja tahaksite rääkida?

Armas vaimulik, armas peapiiskop. Eks ma ikka tunnen ju kõige paremas mõttes nii nagu inimesed ikka, kui näevad vaimulikku kirikuõpetajad sellist aukartust, austust. See on tegelikult ju alati siiras jutt südamest südamesse. Ja tihtilugu ma usun, et just teie töös on rohkem selle mure kuulamist ja mure võtmist inimestelt ja enda poolt andmist. Et kas ma tunnen ennast pihitoolis, ma ei oska seda öelda, aga ma arvan, et tuleb mõnus, huvitav ja siiras jutt.

Kui murest rääkida, siis üleüldine mure on praegu keskkonna pärast kogu maailmas ja Eestis ka. Kui me keskkonnast räägime, siis mul on tunne, et me räägime rohkem inimesest, järgnevates põlvkondades ja vähem loodusest. Kui me nüüd Pariisi kliimaleppe eesmärke hakkame täitma – vähendada temperatuuri poolteist kraadi – ja teeme seda ainult iseenese pärast, siis mulle tundub see natukene egoistlik. Ja ma olen ka kuulnud, et on juba neid, kes ütlevad, et me peame justkui sisenema võidujooksu, et esimesena saavutama selle kliimaneutraalsuse või süsiniku neutraalsuse. Esimesena, sest me saame siis majandusliku edu. Kui me võtame piibli, siis Jumal pani inimese paradiisiaeda ja ütles, et te peate seda harima, hoidma ainuüksi sellepärast, et see on Jumala looming. Kuidas tundub, härra peaminister?

Ma arvan, et see motiiv, et inimene on looduse kroon, ei käi minu põhimõttega kaasas. Inimene ei ole looduse kroon, vaid ta on üks osa sellest meie elurikkusest, mitmekesisusest. Võib-olla tõesti, me peame teatud oma tegevusi rohkem kontrollima ja muutma, aga mitte ainult meie endi pärast. Kasvõi üks väga konkreetne näide, et kui me võtame tohutu tarbimise, järjest rohkem ja rohkem me seisame poelettide ees ja tarbime erinevaid kaupasid, see on tegelikult koht, kus me peaks korraks mõtisklema, mõtisklema selles osas, et selles pakendis, mis on plastik, jõuab väga palju maailmameredesse, maailma ookeanidesse. Ja seal on need meie looduse osad, olgu nad siis suured või väiksemad kalad, kellel on väga suured probleemid sellega. Kasvõi võtame siin oma parkides või metsades. Ega see kile ei taha mitte kuidagi kõduneda ega mädaneda, aga samas on väga suur probleem näiteks lindudele, lindude peredele, kus väga palju väikeseid linde just hukkub tänu sellele.

Edasi ERR Uudistest.

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)