Urmas Viilma ootab kirikus koostööd

Urmas Viilmal (36) on palju liikumist Toompea kahe auväärse hoone vahel: konsistooriumist kantsleri töölaua tagant ootab teda üle õue Tallinna Piiskoplik Toomkirik, mille koguduseõpetajaks ta näärikuul valiti ja 21. veebruaril kinnitatakse ametisse. Eesti Kirikule antud intervjuus ütleb Viilma, et seda näitab ainult aeg ise, kui jätkusuutlik kahe ameti ühendamisest saadud sümbioos on.    
Osutusite äsja valituks Eesti tähtsama, Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse hingekarjaseks. Kas peate reaalseks ühildada koguduseõpetaja töö kantsleri omaga? Mida toob kaasa töökoormuse suurenemine?
Kantsleri ameti ühildamine toomkoguduse õpetaja ametiga oli üheks minu kandideerimise ja peapiiskopi sõnul temapoolse kandideerimisloa andmise eelduseks. Kui jätkusuutlik see sümbioos on, näitab aeg. Loomulikult nõuab see minult töökoormuse ümberhindamist ja -jagamist, samuti toomkoguduse ja konsistooriumi (peapiiskopi) paindlikkust töötegija jagamisel.
Küsimus on suhtumises: kas tegu on kahe erineva ametikohaga või ühe üldkirikliku ülesande kahe tahuga. Praegu ei näe ei põhikiri ega ka kirikuseadustik ette toompraosti ametit, kuid ajaloos on toomkoguduse õpetaja just toompraostina jaganud kogudusevaimuliku ning konsistooriumi ametniku ja peapiiskopi lähima abilise (isegi alalise asetäitja) ülesandeid. Seda ülesannet täitsid toomkoguduse õpetajad veel nõukogude ajalgi. Kuidas ja kas see minul õnnestub, näitab aeg ning hindavad peapiiskop, toomkogudus ja minu pere. Kui ebaõnnestun, siis pühendun sellele, milleks vaimulikuna kutsutud olen – teenin kogudust.

Kui sageli kasutatakse võimalust arutada kirikuelu küsimusi kohapeal, saades teada ka kogudustes valitsevast meeleolust?
Olen leidnud alati võimaluse koguduse vaimuliku või juhatuse kutsel kogudusse kohale sõita, et vajalike teemade üle nõu pidada. Tihti oleme teinud seda koos assessor Mati Maanasega, kelle valdkonnaks on just kinnisvara ja pühakodade programmiga seotud küsimused. Misjonikeskuse koolituste raames olen käinud tutvustamas kiriku seadusandlust ning koguduse juhtimise ja majandamisega seotud küsimusi. Palju probleeme saab aga lahendada ka telefoni või e-posti vahendusel.

Kui hinnata kogudustes valitsevat meeleolu, siis ei erine see oluliselt ühiskonnas üldiselt valitsevast meeleolust. Tundub, et praeguses olukorras on raskem just suurtel kogudustel. Väikeste jaoks on olukord stabiilne.
Kirikukogu muutis sügisistungjärgul konsistooriumi ettepanekul asjaajamise protseduuri EELKs. Millised on suuremad muudatused ning kui pikaks hindate üleminekuperioodi?
Koguduste jaoks muutub kõik lihtsamaks. Enam ei pea protokollide ärakirju saatma praostile ja osa veel mitmes eksemplaris. Sellest aastast tuleb kõik aruanded ja protokollide ärakirjad saata otse konsistooriumisse ja ühes eksemplaris. Samuti on lubatud saata vajalikud dokumendid nüüd elektrooniliselt ja ainult osa neist tuleb digitaalselt allkirjastada (nt valimisprotokollid).
Konsistooriumi kantselei digiteerib ja arhiveerib kõik paberil saadetud dokumendid ning edastab elektrooniliselt praostile. Praostkond ei pea neid dokumente arhiveerima. Samal ajal ei vabane praost temale antud otsustuse ja järelevalve kohustusest. Seda konsistoorium üle ei võta. Leian, et uue korra juurutamine pole väga vaevaline. Kuid peame valmis olema, et koguduste sekretärid või vaimulikud, kes pole end kirikukogu otsustega kurssi viinud, jätkavad vana korra kohaselt. Loodan, et praostid aitavad infot levitada.

Kuidas kirjeldaksite konsistooriumi aparaadi tööülesandeid? Millist kasu saab keskvalitsuse funktsioneerimisest üksikkogudus?
Eks kirikuvalitsus toimi nagu riigivalitsuski. Kohtadel ja Tallinnast eemal tundub, et kui seda valitsust poleks, ei juhtuks kah midagi. Küll elaksime omasoodu edasi. Just nii toimivadki paljud vabakogudused. Meie oleme aga kirik kõigi oma struktuuriüksuste ja hierarhiaga.
Konsistoorium on taasiseseisvumise järel erinevate kiriklike töövaldkondadega tegelemise ja ka vastutuse kandmise andnud allasutustele. Nõnda ei tegele praegu konsistoorium ei laste-noortetöö, kirikumuusika, vaimulike ettevalmistuse ega ka kirjastamisega. Kõik allasutused on küll formaalselt EELK «omad», kuid operatiivselt ei saa konsistoorium nende tööd kuidagi mõjutada.
Konsistooriumi aparaat tegutseb esmalt peapiiskopi kantseleina, täites rohkem kiriku juhtimisega seotud ülesandeid, ning on keskendunud administreerimisele. Kantselei ei tegele kiriku erinevate töövaldkondade korraldamisega.
Loodan kiriku põhiliste töövaldkondadega tegelemise muuta taas konsistooriumi mureks. See tähendab pikemas perspektiivis konsistooriumi juurde vastavate valdkonnatalituste ja -sekretäride ametikohtade loomist ning nende küsimuste arutamise viimist konsistooriumi istungitele. Kui toetame üldkiriklikult koguduse jaoks olulisi valdkondi ning nende korraldamist kohtadel, siis kasvab ka kirikuvalitsuse sidusus kogudustega. Õnneks näeb liikumise selles suunas ette ka EELK arengukava.

Millised põhimõttelised muudatused on tehtud viimastel aastatel kiriku eelarve koostamisel?
Kiriku eelarvest on välja jäetud sihtannetustena laekuvad välistoetused, sest nende kasutamise otstarve on partnerite poolt ette määratud või koostöölepingutega fikseeritud. Järelikult polnud nende summadega mõtet eelarvet paisutada ja jätta muljet, et meil on võimalik ka seda raha eelarvega jagada. 2008. aastal muutis kirikukogu ka maksusüsteemi, mis sidus maksud liikmeannetuste kogusummaga, mitte annetajate arvuga.
Praegu tegutseb kirik majanduslikult oma võimete piiril ja seda mitte ainult viimased kaks aastat, vaid stabiilselt juba vähemalt viimased kümme aastat. Kui mujal toimus majandustõus, siis kirikueelarves ei kajastunud see kuidagi. Nõnda ei ole majanduslangus toonud kaasa suurt kaost ja kriisi, sest oleme majandusliku kitsikusega juba harjunud.
Et jõuda EELK arengukavas seatud eesmärkideni ja saavutada kõik planeeritu, vajab EELK eelarve vähemalt neljakordistamist ja sellisel tasemel hoidmist. Siia ei ole arvestatud võimalike suurobjektide ehitamiseks vajaminevaid summasid. Olen optimistlik ja usun, et sellise eelarvemahu saavutamine ei ole ilmvõimatu, kui kirik on valmis mõneks reformiks ning suuremaks omavaheliseks koostööks. Arvan, et meie probleemideks, mis muu hulgas takistavad ka ressursside paremat kasutamist kogu kirikus, on killustatus, dubleerimine, isekus, usaldamatus ja vähene koostöövalmidus.

EELK koosneb allasutustest. Kes kiriku struktuurist kõige enam kulutab?
Kõige kallim on meie oma ülikool – EELK Usuteaduse Instituut (UI). Samal ajal on UI ka praegu üks kiriku prioriteetsematest allasutustest, sest kirikus ei saa vaimulike ettevalmistuse küsimust lahendada kogudused iseseisvalt. Mõnes vabakoguduses võib keegi, kellele on rohkem kõnelemise andi kingitud, panna endale pastorisärgi selga ja asuda jutlustama. EELKs me seda lubada ei saa.
Lapsi ja noori ei saa konsistoorium kogudustesse juurde tuua, nagu ka vanadekodude külastamist ja surnute matmist kirikuvalitsuse kantseleist korraldada. Hea hariduse ja ettevalmistusega vaimulike saatmine kogudustesse on aga kindlasti üldkiriku vastutusala. Kahjuks on see aga üks probleemsemaid küsimusi ja kindlasti ka seetõttu, et eelarves on UI toetamiseks liiga väikesed summad.
Olulised on loomulikult teisedki asutused, näiteks ajaleht Eesti Kirik, kuid siin saavad koguduseliikmed ise palju ära teha just ajalehte tellides ja seda propageerides. Vaimulikke ei saa aga ükski koguduseliige kodus oma rahakoti peal koolitada. See on ja jääb kiriku ülesandeks. Iga koguduseliige saab siiski oma kodukogudusse liikmeannetust tehes toetada kõiki kiriku töövaldkondi, sest 15% tema annetusest kantakse kiriku üldeelarvesse.
Kiriku uue maksuseaduse kohaselt maksavad kogudused eelmise aasta liikmemaksude ja annetuste kogusummast 10% kirikukassasse ja 5% solidaarsusmaksuks. Kui suure osa moodustavad kogutud maksud kiriku eelarvest?
2010. aasta eelarves moodustab maksutulu 28% kõigist tuludest. Peaksin loomulikuks, kui see näitaja oleks kõrgem. Usun, et see summa olekski juba nüüd suurem, kui kiriku ühtsus oleks suurem või suudaksime kogu kiriku raamatupidamise tsentraliseerida. Tean kogudusi, kus liikmesannetajale öeldakse kindel summa, mis tema annetusest liikmeannetusena arvele võetakse, ülejäänud läheb arvele lihtsalt annetusena koguduse toetuseks. Kiriku üldeelarvesse suunatakse 15% liikmeannetusest. Ülejäänud annetusest aga mitte – see jäetakse kogudusele.
Kurdetakse, et liikmed annetavad liiga vähe või annetajate arv väheneb, teisalt püütakse üldkiriku arvelt kokku hoida. Eks aruanded kajasta lõpuks ilmekalt, kus ja kuidas toimitakse. Kirikus pole oma maksuametit, kuigi tunnen vahel endki tölnerina, kelle e-kirjale või telefonikõnele jäetakse parema meelega vastamata.

Mis saab laekunud maksudest, millist rakendust leiab kogutud raha?
Kirikukassamaks läheb täielikult kiriku eelarvesse (valdkonnad, allasutused, konsistooriumi kantselei jne). Solidaarsuskassamaks laekub kogudustest keskkassasse, kust see makstakse 10% ulatuses teenistuslepingu sõlminud vaimulikele palgatoetuseks. Solidaarsuskassamaksu ei kasutata millekski muuks kui vaimulike palgatoetuseks.
Lisaks solidaarsuskassamaksule laekub keskkassasse ka Põhja-Elbe kiriku iga-aastane toetus, mis samuti makstakse välja teenistuslepingu sõlminud vaimulikele palgatoetuseks ja praostide teenistustasuks.
Alates 2008. aastast saavad EELK vaimulikud vabatahtlikult sõlmida kolmepoolse teenistuslepingu EELK ja teenitava kogudusega. Kui palju vaimulikke on seda võimalust kasutanud?
Oleme teenistuslepinguid sõlminud ligi 40 vaimulikuga, nende hulgas on ka praostid. Suurem osa koguduse vaimulikest on sõlminud lepingu palgatoetuse saamiseks, sest leping on toetuse eraldamise eelduseks. Aastas maksame palgatoetusteks ligi 700 000 krooni. Samal ajal on ka neid, kes on teenistuslepingu sõlminud põhimõtte pärast, pidades seda kiriku ühtsuse üheks väljenduseks.
EELK arengukava kohaselt peame 2017. aastaks jõudma olukorrani, kus lepingud on sõlmitud kõigi vaimulikega. Põhimõtteliselt oleks see võimalik juba praegu.

Teenistuslepingu sõlminud vaimulikele makstakse teenistustasu keskkassast. Kas see on vaimuliku ainus sissetulek põhitöö korral või liitub sellele mingi lisapalk teenitavast kogudusest?
Süsteem näeb ette, et keskkassast ei maksta lepingu sõlminud vaimulikule rohkem, kui maksab ka tema teenitav kogudus. See tähendab seda, et kogudus määrab õpetajale palga ning keskkassa lisab vajadusel palgatoetuse osa. Palgatoetuse lisamisel lähtutakse konsistooriumi kehtestatud vaimuliku miinimumtasu määrast, mis on poolteist riiklikku miinimumpalka (6525 krooni). Keskkassast ei maksta juurde rohkem, kui on vaja selle miinimumi saavutamiseks.

Kui kaugele on jõudnud üldkirikliku puhkuste süsteemi loomine, mis tagaks kõigile tegutsevatele vaimulikele korralise puhkuse ning selleks ajaks asendaja leidmise?
Konsistoorium võttis 2009. aasta oktoobris vastu EELK vaimulikule ja konsistooriumi liikmele puhkuse andmise korra (vt http://www.eelk.ee/intranet/otsused/otsus2.php?id=3877&valjaandja=konsistoorium). Tegemist ei ole sugugi ideaalse lahendusega, kuid see peaks tagama siiski kõigile vaimulikele korralise puhkuse aastas kuni 38 päeva. Vaimulikul on õigus puhata! Asendamised peab korraldama eelkõige koguduse eelarve toel, kuhu peaks olema planeeritud ka asendamistasud.
Asendajate leidmine on paljuski jäetud vaimuliku enda mureks, kuid praost peab kehtestatud korra alusel puhkuse vaimulikule tagama. Arvan, et iga vaimulik peab ettenähtud puhkuse kätte saama ning kui koguduse juhatus ja praost tajuvad oma kohustust puhkust anda, leitakse ka lahendus (palgatakse asendaja, muudetakse ajutiselt teenistuste aega jne).  

Olete Eesti Kirikule tunnistanud, et mitmed riiklikud seadusemuudatused panevad meie koguduste administratiivse võimekuse tõsiselt proovile. Kinnitasite, et kirik teeb kõik endast oleneva, saavutamaks riigiga läbirääkimistel kogudustele vastuvõetavaid lahendusi. Kui kaugele läbirääkimised on arenenud ning milliste reaalsete tulemusteni olete jõudnud?
Tundub, et tulumaksuseaduse uus redaktsioon, mis oleks kogudustele ette näinud uute avalduste ja vastava majandusaruande esitamise, siiski sellisel kujul ei rakendu. Lisaks nõupidamistele, kus esitasime kirikupoolsed protestid, saatis peapiiskop ka ametliku kirja, milles teavitas, et EELK seadusemuudatusega sellisel kujul ei nõustu.
Nüüd on mul info, et uue tulumaksuseaduse jõustumisel kantakse kõik olemasolevad kogudused tulumaksuga mittemaksustavate juriidiliste isikute nimekirja EELK ühise avalduse alusel ilma täiendavate aruanneteta. Täpsemat aruannet oodatakse uutelt registreeritud kogudustelt. Praegu ei ole veel miski muutunud ja kogudused püsivad maksusoodustusega isikute nimekirjas.
Ka registriandmete muutmise teema on jõudmas lahenduseni, mis ei ole küll kõige sobilikum, kuid võimaldab elektrooniliste kanalite ja digitaalallkirja kasutamisel siiski muudatusi operatiivselt ja väheste kuludega sisse viia. See süsteem nõuab aga kogudustelt väga korrektsete protokollide esitamist ja nende digitaalset allkirjastamist. Kui seda ei suudeta, toob see palju aja- ja rahakulu. Protokollide korrektse ja nõuetele vastava vormistamisega on meil kahjuks seni olnud palju probleeme.

Kas jääte rahule koguduste pingutustega taotleda oma tegevuseks raha Euroopa Liidu fondidest ja PRIAst? Kuivõrd on käivitunud süsteem, et EELK investeerimisfondi kaudu aitab kirik kogudusel tasuda nõutavat omaosalust?
Mitmed kogudused on siin olnud aktiivsed ja edukad (Võnnu, Maarja-Magdaleena, Risti, Avinurme, Vahastu jt). Loodan, et nad on valmis oma kogemusi jagama ka teistega.
Mis puutub EELK investeerimisfondi tegevusse, siis liiguvad selle fondi kaudu kogudustesse Gustav-Adolf-Werki (GAW) ja Martin Luther Bundi vahendid. Praegu ei ole me valmis investeerimisfondist eraldama kogudustele raha omaosaluseks, sest sellised vahendid puuduvad. Küll saab GAWi eraldisi erinevates projektides näidata kui omaosalust või partneri panust võimalikku europrojekti. Samal ajal on OÜ Kiriku Varahaldus paigutanud koguduste projektidesse miljoneid kroone ja esimesed projektid on juba kogudustele tulu toomas.

Kui palju on näiteid, kus väiksemad kogudused on koopereerunud majandus- ja haldusküsimuste ühiseks lahendamiseks?
Konkreetseid näiteid ei olegi, kuigi teatud mõttes on koguduste vaimulik teenimine toiminud kogu aeg just sellise kobarkoguduse mudeli järgi. Meil teenivad ju peaaegu kõik vaimulikud mitut kogudust. Teenistustasu või transpordihüvitist maksavad vaimulikule kõik kogudused eraldi. Kui nüüd hooldatavad kogudused kokku lepiksid, et kannavad oma summad nn peakoguduse arvele ja sealt makstakse õpetajale korralik palk, olekski süsteem käivitunud.
Just nõnda näiteks toimub konsistooriumist teenistustasu maksmine teenistuslepingu sõlminud vaimulikele. Kui samal kombel suudetaks palgata kogudustele ühine raamatupidaja ja ka pühapäevakooliõpetaja, ongi koostöö käivitunud ja ilmselt kokkugi hoitud. Keegi ei sunni kogudusi juriidiliselt ühinema või oma identiteeti kaotama. Mul on tunne, et selles küsimuses on palju eelarvamusi ja vähe koostöötahet. Küllap teeb aeg siin ikkagi lõpuks oma korrektiivid.

Küsis
Liina Raudvassar

Urmas Viilma
Sündinud Tallinnas 13.08.1973
Õpingud Usuteaduse Instituudis 1991–1998
Diakoniordinatsioon 1993
Preestriordinatsioon 1998
Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja 1998–2005
Pühapäevakooliühenduse esimees 1997–1999 
OÜ Kiriku Varahaldus juhataja 2004–2008
Konsistooriumi assessor 2005–2008
EELK kantsler alates 2008
Tallinna Toomkoguduse õpetaja alates 2010
Abielus pedagoog Egle Viilmaga, peres tütar 

Kantsleri tööülesanded
EELK kantsleril puudub ametijuhend, tema tegevusvaldkond ja vastutus on fikseeritud põhikirja ja kirikuseadusega.
Põhikirjaliselt on kantsler oma ameti poolest kirikukogu liige.
Kantsleril on õigus esindada EELKd kõigis õigustoimingutes üksi.
Kirikuseadustik määratleb kantsleri pädevuse EELK majanduselu ja kantselei juhina.
Kantsleril lasub vastutus EELK eelarve täitmise eest.
Kantsler jälgib konsistooriumi eelarvesse laekuvate maksude korda.