Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Urmas Viilma neli aastat peapiiskopina

01.02.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus peapiiskopi ametisse seadmine. Urmas Viilma pühitsesid ametisse Einar Soone, kaaspühitsejad Andres Põder ja Andres Taul. Einar Soone ulatab Urmas Viilmale karjasesaua, mis on piiskopi üheks ametitunnuseks.
Erik Peinar

Issanda templissetoomise pühal, küünlapäeval, 2. veebruaril 2015 pühitseti piiskopiks Urmas Viilma (sündinud 1973) ja seati peapiiskopi ametisse. Peapiiskopina on ta jätkanud traditsiooni kutsuda advendiaja alguses Tallinna Piiskoplikku Toomkirikusse EELK sõpru, koostööpartnereid, riigi ja ühiskondlike organisatsioonide esindajaid, kellele ta on edasi andnud kiriku sõnumi. Peapiiskopi neljal aastal peetud kõned peegeldavad ka kirikus ja ühiskonnas toimunud arenguid ja muutusi. Peapiiskop on oma sõnumites ja kõnedes terase pilguga vaatleja ning inimeseks olemise püsiväärtuste meeldetuletaja.
Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Advendikõne 3. detsember 2015

Austatud daamid ja härrad, head õed ja vennad! Tervitan teid advendiaja alguse piiblisalmiga, mis kõneleb Jõululapse kui taevase Kuninga sünniootusest: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja!“ (Sk 9:9). Inimene ootab ja igatseb alati ärevate aegade, segaduste ja kriiside möödumist lootes paremat tulevikku. Küllap tajume end asuvat praegu just selliste aegade keskel ning igatsus rahu järele ühtib advendiootuse sõnumiga helgemast homsest. Tänane advendimõtisklus siin kirikus ja järgnev vastuvõtt meie kiriku koostööpartneritele ja sõpradele on juba minu eelkäija peapiiskop Andres Põderi ajal traditsiooniliseks muutunud teetähis mööduva ja uue kirikuaasta vahel. Peapiiskop analüüsib oma advendikõnes ühiskonnaelu protsesse ja sõnastab oma aastalõpusõnumi ühiskonda.

Põlvkondade vahetus
Pisut enam kui aastapäevad tagasi siirdus emerituuri senine peapiiskop Andres Põder. Kiriku parlament ehk kirikukogu valis 26. novembril 2014 Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule 10. kirikupea ja järgmise peapiiskopi. Minu ametissepühitsemisest on möödunud täpselt kümme tegusat kuud, mille kestel on toimunud esimesed muudatused meie kirikus. Pärast mitmeid sajandeid on Tartust ja Haapsalust saanud taas piiskopilinnad, sest jüripäeval, 23. aprillil pühitsesin siin katedraalis kaks uut piiskoppi, Tiit Salumäe ja Joel Luhametsa. Uue konsistooriumi ehk kirikuvalitsuse liikmete hulka kutsusin esimest korda meie kiriku ajaloos kaks naisliiget ning kogu konsistooriumi koosseis noorenes. Loodan, et põlvkondade vahetumisega tänapäevastub kiriku suhe kogu ühiskonnaga, ilma et peaksime muutma kiriku ajatuna püsiva sõnumi sisu ja õpetust.

Kirikuelu teetähised
Kirikuelu on jätkunud oma positiivse rutiiniga, kuid seisame silmitsi ka uute väljakutsetega, mis on mitmes mõttes seotud inimeste rändega. Ma ei muretse selle pärast, et külas, kust elanikkond on lahkunud linna või välismaale, jääb kirikuhoone tühjana seisma. See on ühel hetkel pigem arhitektuuripärandi kaitsjate mure. Kiriku ülesanne on keskenduda inimestele. Nõnda muretsen ma selle pärast, et linnastumine on toonud endaga kaasa kasvava rahvaarvuga eeslinnad, kus kirikud puuduvad. Õnneks on luterlikud kogudused tekkinud või tekkimas Tallinnas Mustamäele ja Lasnamäele, Saku valda ja Saue linna. Sealjuures Mustamäele ja Saku alevikku on asutud koostöös omavalitsustega tegema ettevalmistusi kirikute ehitamiseks.
Ka Eestist väljarännanud rahvuskaaslaste vaimulik teenimine peab saama korraldatud emakeelsena seal, kuhu eestlased on siirdunud. Loodame siin heale koostööle nii kultuuri- kui välisministeeriumiga ning Eesti välisesindustega, nagu see on suurepäraselt juba teostunud Brüsselis. Nimetada saab siin ka positiivsete näidetena Moskvat, Peterburi ja Londonit. Kuidas aga teenida Soomes töötavat ja elavat kümnetesse tuhandetesse ulatuvat eesti kogukonda, on suur küsimus. Õnneks saavad Soome õppima asunud eesti lapsed läbi sealse haridussüsteemi kokkupuute ka kristlusega ja Soome luteri kirikuga.
Selles osas on eesti lapsed kodumaal oluliselt halvemas olukorras. Seda leevendab pisut kristlike erakoolide tegevus. Praegu on Eestis juba üheksa kristlikku erakooli, kus õpib paar tuhat last. Ükski kolmest luterlikust koolist ei kannata õpilaste puudumise all, pigem vastupidi. Loodan, et riik ja omavalitsused jõuavad peagi kokkuleppele ning näevad võimalusi oma eelarvetest ka erakoolide tegevuse jätkuvaks toetamiseks. Mul on hea meel, et Tallinna linn on õpilaste erivajadusi ja lastevanemate maailmavaatelisi erisusi kõrgelt väärtustades andnud lubaduse toetada tulevikus ka kristlikke erakoole.
Ühiskonnas, mis on stressis, ärevuses ja katki, kus perekonnad lagunevad ja traditsioonilist perekonnaelu ei väärtustata, vajavad inimesed tuge oma pere- ja paarisuhete hoidmisel ja parandamisel. Rõõmuga olen näinud, kuidas EELK Perekeskus on mitmete omavalitsuste ja ka ministeeriumidega koostöös asunud leevendama valu, mis tekib perede lagunemisest või perevägivallaga kokkupuutest. Samuti on meie kiriku peretöö tegijad oma tähelepanu alla võtnud laste kaitsmise keerulise küsimuse. Perekonnas on oma rollist lähtuv vastutus võrdselt nii emal, isal kui ka lapsel. Meie kõigi ühiseks eesmärgiks peab olema perekonna kui ühiskonna minimudeli heaolu, turvalisuse ning õnne saavutamine ja tagamine.

Usuelu ajas ning arengus
Ajal, mil palju räägitakse ühiskonna ilmalikustumisest, annab inimeste loomupärane religioossus endast üha enam märku. Linnalegendina püsib väide, et eestlased on kõige usukaugem rahvas Euroopas. Ometi kinnitab statistika hoopis midagi muud. Kevadel eestimaalaste usklikkust mõõtnud Saar-Polli sotsioloogilise küsitluse „Elust, usust ja usuelust 2015“ tulemused näitavad ateistide vähenemist viimase viie aastaga 13 protsendilt 9 protsendini. Jumalasse usub kolmandik eestimaalastest, üleloomulikke jõude kolmveerand rahvast. Me oleme väga religioosne rahvas! Tõsi on aga see, et Eesti elanikkonnast vaid vaevalt veerand kuulub kirikusse ja selle pildiga ennustame me Euroopa, eriti Põhjamaade vähenevate protestantlike kirikute jaoks tulevikku. Meie olevikupilt saab tõenäoliselt olema nende tulevik. Ometi on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik suurim liikmesorganisatsioon Eestis, mis on oma annetavate liikmete arvult suurem kui Kaitseliit, ametiühingud või isegi kõigi poliitiliste erakondade annetavad liikmed kokku.
Oma esivanemate haudadel mälestusküünalde süütamine, terrorirünnakute ohvrite mälestuseks peetud leinaseisakus osalemine, advendi- või jõuluajal kirikus käimine – see ei ole keskmise eestlase arvates kristlus. Loomulikult on! Eesti traagika on see, et hoolimata meie kristlikest juurtest, meil riigipühadena tähistatavatest kristlikest kirikupühadest, normaalse keskmise eurooplase kristlasega sarnase igapäevaelu elamisest ei tea me, et see kõik ongi osa kristlikust elust ja kultuurist. Meie koolides ei räägita sellest, et Eesti on kristlik maa. See polevat kohane, sest usuteemad on nii isiklikud, et kuuluvad pigem isikliku kui avaliku elu juurde. Eesti on üks vähestest, kui mitte ainus Euroopa riikidest, kus on võimalik lasteaiast ülikooli lõpuni läbida kogu oma haridustee, ilma et keegi noort inimest maailmavaateliselt hariks või tutvustaks talle võrdlevalt erinevaid maailma religioone või uskumusi. Umbes viiesaja viiekümnest Eesti üldhariduskoolist on haridus- ja teadusministeeriumi andmete alusel vaid 57 munitsipaal- või riigikooli, kus on mõnes klassis üks või paar kursust usundiõpetust kogu õppeperioodi kestel.
Me peame kohe-kohe asuma harjuma pagulastega, kellest paljud on kristlased või muslimid. Me peame looma neile Eestis nende religiooni-kultuuri toetava keskkonna ja lisaks sellele peame neile tutvustama ka oma kultuuri, oma traditsioone ja oma religiooni. Kuid meie inimesed ei oska seda, sest see kõik on neile võõras. Kõike, mis on võõras, kardetakse ja ka välditakse. Usun, et siin ongi peidus meie rahvale etteheidetud võõravaenu juured.
Kui meie uus vabana sündinud põlvkond on lõpetanud oma haridustee ilma religioonialaste teadmisteta ning neid on kasvatatud salgama ja häbenema omaenda kristlikku tausta ja traditsioone, siis kas me riigi ja rahvana pikemas perspektiivis multikultuurses ja multireligioosses ühiskonnas saame üldse õnnestuda? Et suuta sallida ja hoolida teistest ja nende tõekspidamistest, et austada teiste kultuuri ja usulist maailmavaadet, peame tunnistama esmalt, kes me ise oleme. Peame julgema häbenemata tunnistada seda, et Eesti on kristlik maa ja Eestimaal elavad kristlased. Me peame tulema kristlastena kapist välja!

Maarjamaa 800
Mööduv aasta on olnud Eesti kristlaskonnale omamoodi mälu aasta, sest oleme tähistanud kaheksasaja aasta möödumist Eesti alade pühendamisest neitsi Maarjale paavst Innocentius III poolt 1215. aasta Lateraani kirikukogul. Tähistame seda juubeliaastat kui tunnistust meie maa ja rahva vähemalt kaheksa sajandi pikkusest organiseeritult kristlikust ajaloost.
Olen sageli imestanud, et ligi 150 aasta pikkuse Eesti laulupeokultuuri ja ligi 500 aasta pikkuse emakeelse kirjakultuuri tähtsustamise kõrval ei leia samal määral väärtustamist ja kõrgelt hindamist kogu meie 800-aastane kristlik ja vaimulik kultuuripärand. Ometi on olnud meie kristlik ja sageli just luterlik-protestantlik maailmavaade tegelik lähteallikas trükikunstile, kirja- ja lugemisoskusele, arhitektuuri- ja kunstipärandile, laulu- ja pillipidudele, kooli- ja kogukonnakultuurile. Vahel tundub mulle, et Eestis häbenetakse oma kristlikke juuri. Samal ajal kõneldakse euroopalikest väärtustest kui millestki sellisest, mis saaksid olla euroopalikud ilma kristliku ajaloo, kultuuri ja väärtusruumita. Puu, mille juured läbi raiutakse ja uude pinnasesse istutatakse, ei jää elama, olgu uus pinnas kuitahes viljakas.

Külalislahkus kui kristlik väärtus
Eesti on oma ühiskonnakorralduselt sekulaar­ne, kuid oma olemuselt ja kultuuripärandilt siiski kristlik maa. Seda ei tohi unustada eriti nüüd, mil asume tervitama teistsuguse kultuuritausta ja religioossete veendumustega sisserändajaid. Külalislahkus, hädasolija aitamine ja ligimesearmastus kõigi inimeste suhtes on kristlikud väärtused, millest on saanud euroopalikud väärtused. Nimetagem siis neid väärtusi häbenemata kristlikeks väärtusteks, peitmata neid mõne muu neutraalsemana tunduva termini varju. Olen päris veendunud, et isegi muslimile võib olla palju arusaadavam, kui räägime kristlikest väärtustest, selle asemel et räägime üldistavalt ja mittekonkreetselt euroopalikest väärtustest.
Mul on hea meel, et Eesti riik, pean silmas peamiselt siseministeeriumi ja sotsiaalkaitseministeeriumi, on näinud põgenike vastuvõtmisel ja integreerimisel partnerina just EELK-d ja ka teisi Eesti kristlikke kirikuid. Just selline koostöö kiriku ja riigi vahel on midagi, mis on loomulik ja tavapärane ülejäänud Euroopas, eriti esile tõstes nt Saksamaad või Põhjamaid, kus riik on kohelnud kirikut alati võrdse partnerina ega ole peljanud seda ka avalikult tunnistada. Näiteid kiriku kaasatusest ühiskonnaelu korraldamisse ja aktiivsest partnerluskoostööst võib leida arvukalt nii põhjast, lõunast, läänest, aga ka idast. Mida haavatavam ja enam stressis on ühiskond, mida nõrgem on turvatunne, seda enam võiks kirik olla kaasatud partnerina ametlikul tasandil ühiskonnaelu korraldamisse.

Kristlik oikumeenia
Eesti on kristlik maa, kus erinevate kirikute vaheline aktiivne ja vennalik koostöö on eeskujuks kogu Euroopale. Maarjamaa 800 juubeliaastat tähistati üheskoos Eesti Kirikute Nõukogu kümne liikmeskirikuga. Loomulikult ühendab neitsi Maarja meid enim katoliku ja õigeusu kirikutega. Heade oikumeeniliste suhete ainulaadsust kinnitab Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga koostöös avatud õigeusu õppetool EELK Usuteaduse Instituudis, arvukad ühisettevõtmised koos roomakatoliku kirikuga Maarjamaa juubeliaasta raames ning kahe nädala eest Tartu Ülikoolis toimunud sisukas kahepäevane sotsioloogiakonverents teemal „Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse“, kus aktiivsemalt olid kaasatud just Eesti baptistid ja teised protestantlikud kirikud.
Oikumeeniline koostöö on koondanud ühise mütsi alla ka kristlikud koolid ja nende omanikkirikud: luteri kiriku, roomakatoliku kiriku, Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku ja vabakogudused. Kirikute aktiivne koostöö on sekulaarses ja üha enam materialiseerumisele keskenduvas riigis, kuid usuliselt januses ühiskonnas tulevikku suunatud tegevus, kus Eestis on jõutud palju kaugemale kui paljudes vanades Euroopa maades ja kirikutes.

Homne päev
Eelolevad aastad toovad meile rea juubeleid, mida saame üheskoos tähistada. Veel enne kui Eesti Vabariik peab oma 100. aastapäeva, oleme aasta varem võinud tähistada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 100. aastapäeva, mis kattub reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisega 2017. aastal. Needki tähtpäevad loovad soodsad tingimused koostööks nii oikumeenilisel, riiklikul kui ühiskondlikul tasandil laiemalt. Sellest aga saame kõnelda juba järgmistel aastatel.
Tänan kõiki, kes minu kutsele vastasid ning tänasel advendimõtisklusel ja vastuvõtul osalevad. Soovin teile kaunist advendiaja algust, rahu südamesse ja hinge ning rohket Jumala õnnistust!

Advendikõne 1. detsember 2016

Austatud eminentsid ja ekstsellentsid, daamid ja härrad, head õed ja vennad! Tervitan teid kirikukalendri tänase päeva pühakirjasalmidega, mis toovad advendiajale kohase Jõululapse sünniootuse sõnumi meieni üsna üllataval toonil. Piibli viimases raamatus, Ilmutusraamatus, ilmutab ennast Issand Kristus, kes ütleb: Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi. Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! (Ilm 22:12–13)
Kui keegi peaks meile määrama möödunud aasta põhjal palga ning tasuma meile meie tegude järgi, siis milline oleks see tasu igaühele eraldi? Või meie riigile ja rahvale ning tema juhtidele? Või meie kirikule, tema liikmetele ja karjastele? Kardan, et omavahel me õiglases tasus kokkuleppele ei jõua, mistõttu peame andma ennast Jumala õiglase otsuse ja armu meelevalda. Ise saame siiski reflekteerida olnut ja tehtut ning analüüsida õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.

Kohtumised võimuga
Mööduv aasta on olnud paljude kohtumiste aasta. Aasta alguses alustasin tutvumist riigikogu kõigi erakondade fraktsioonidega, et õppida tundma meie riigi olulisemaid otsustajaid ning omakorda tutvustada luterlikku kirikut ja jagada mõtteid ühiskonnas aktuaalsetel teemadel. Peamised küsimused, mis vajasid arutamist, olid seotud Euroopa rändekriisiga ja pagulaste jõudmisega Eestisse. Teemaks oli ka kooseluseadus ning vajadus aja mahavõtmiseks ja rahunemiseks; aktuaalne oli erakoolide tegevustoetuse küsimus ja kristlike koolide võimalik erisus Euroopa Liidu põhiõiguste harta kontekstis; intrigeeriv oli arutelu poliitilise katuseraha jagamise printsiibi ja sellega tekkivate probleemide üle. Sõltuvalt fraktsioonist tõstatus muidki olulisi küsimusi. Tähtsate kohtumiste ritta tuleb lisada loomulikult korduvad kohtumised peaministriga, mitme ministriga, õiguskantsleriga, riigikogu esimehega ja loomulikult Eesti Vabariigi presidendiga. Olgugi et kõik osapooled on neid regulaarseid kohtumisi pidanud vastastikku olulisteks ja vajalikeks, leidis üks ajakirjanik hiljuti, et peapiiskopi selline käitumine „näeb juba välja nagu 1990ndate stiilis katuse pakkumine“.
Olen veendunud, et Eesti suurima valitsusvälise liikmesorganisatsiooni juhina ei ole mul sellisteks kohtumisteks mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus. Luteri kirikul on endiselt kanda peaaegu saja aasta eest saadud rahvakiriku vastutus. See on samaväärne vastutusega, mida kannavad kõik eelnimetatud isikud ja institutsioonid Eesti rahva ja riigi ees. Seda vastutust kinnitav sümboolne kohtumine leidis augusti keskel aset siinsamas toomkiriku altari ees, kus Martin Lutheri peaaegu poole tuhande aasta vanuste Tallinna raele saadetud originaalkirjade kohale kummardusid nendega tutvuma Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas ja kiriku esindajana siinkõneleja. Siin altari ees kummardades olime võrdselt aukartlikud Euroopa paari tuhande aastase ning Maarjamaa 800aastase kristliku pärandi ja 500aastase protestantlik-luterliku pärandi ees.

Kohtumine reformatsiooni 500aastase pärandiga
Reformatsiooni juubeliaasta on loonud eeldused veel paljudeks imelisteks kohtumisteks ja suurepäraseks koostööks. Eesti kontekstis ei saa minna mööda vähekõneldud faktist, et reformatsiooni juubeliaasta puhul on Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas nimetanud Euroopa reformatsioonilinnadeks paljude teiste hulgas ka Tallinna ja Tartu. Juubeliaasta pidulik algus Tallinnas tõi lõikustänupühal Oleviste kirikusse kokku Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid, lisaks Tallinna ja riigi esindajad ning pea pool tuhat kirikulist, kellele lisandusid Tallinna TV vaatajad. Märkimisväärsed olid sellel oikumeenilisel teenistusel kõnelnud justiitsminister Urmas Reinsalu sõnad: „Kristlik pärand ja väärtused teevad meist eesti rahva. Kui pöörame neile selja, siis rahvana oleme kaotanud oma hinge.“
Sarnast mõtet jagas ka Tallinna linnapea kohusetäitjana abilinnapea Taavi Aas: „Oleme sündinud luterlike väärtustega toestatud kultuuriruumi ning meie väärtushinnangud on kujunenud Lutheri õpetusele tuginedes.“ Tallinna linnavalitsus on oma reformatsioonilinna tiitlit vääristamas konkreetse teoga, asutades koos luteri kirikuga sihtasutuse, mille ülesandeks on ehitada Mustamäe linnaosa elanikele kirik. Mustamäe kirikuhoonest, mille ehitamiseks läheb juba uue aasta alguses, saab tõeline kogukonnakeskus koos kõigi vajalike tingimuste ja eeldustega tööks lastega, noortega, erivajadustega inimestega, eakatega ja kõigi teiste elanikegruppidega. Reformatsioonilinn Tartu aitab ette valmistada järgmise aasta maikuus Tartu Pauluse kirikus toimuvat kirikukongressi, millega tähistame Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui vaba rahvakiriku 100. aastapäeva. Igaüks meist saab aga reformatsiooniaasta puhul panustada omalt poolt õunapuu istutamisega, et järgida Martin Lutheri mõtet: Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.

Kohtumised vaimuga
Nii maailma kui ka Eesti jaoks olulisim oikumeeniline kohtumine lõppeval aastal toimus reformatsiooni 499. aastapäeval 31. oktoobril Rootsis Lundi katedraalis. Kohtujateks olid maailma katoliiklased ja luterlased, keda esindasid paavst Franciscus ning Luterliku Maailmaliidu president piiskop Munib Younan ja peasekretär õpetaja Martin Junge. Eestimaa katoliiklasi esindas Lundis, kus 11. sajandil pühitseti ametisse Eestimaa esimene piiskop Fulco, piiskop Philippe Jourdan ja luterlasi siinkõneleja. Katoliiklaste ja luterlaste ühine reformatsiooni meenutamine näitab, et tõeline leppimine on võimalik kõikjal seal, kus valitseb kristlik armastus ja koostöötahe. Selle leppimise kinnituseks allkirjastasime eelmisel nädalal koos piiskop Philippe’iga meie kirikute nimel ametliku kutse paavst Franciscusele, et ta külastaks meid 2018. aastal, mil Eesti Vabariik tähistab 100. sünnipäeva.
Samasuguse, ühtsusele ja üksmeelele kutsuva väega oli juunikuus Kreeta saarel toimunud õigeusu püha üleilmne sinod, kuhu kogunesid peaaegu tuhandeaastase vaheaja järel maailma õigeusu patriarhid ja iseseisvate rahvuskirikute juhid, teiste hulgas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus. Sinodilt naastes rõõmustas metropoliit, et õigeusu maailm on avanud oikumeenia ukse rohkem kui kunagi varem. Armastus juhib alati konfliktist osaduseni. Kristlikel kirikutel on vastutus seda Kristuse nimel tõestada.
Kohtumised on iseloomustanud ka meie kiriku siseelu. Olen püüdnud arvukate rahvusvaheliste kontaktide ja visiitide kõrval leida aega enda kursis hoidmiseks eluga võimalikult paljudes Eestimaa paikades. Nõnda olen käinud „töövarjuks“ mitmele Eesti kihelkonnakeskuse vaimulikule. Need on olnud südamlikud kohtumised ustavate ning liigset tähelepanu mitte taotlevate vaimulike ja nende peredega Suure-Jaanis, Keilas, Sangastes, Märjamaal, Järva-Jaanis, Valjalas ja Maarja-Magdaleenas. Lisaks arvukalt koguduste külastusi pidupäevadel ja ametikäikudel kõikides Eesti maakondades. Need kohtumised on juhtinud minu tähelepanu samale küsimusele, mida uus valitsuskoalitsioon on nimetanud üheks oma olulisemaks teemaks: see on Eesti jaoks kriitiline demograafiline olukord. Samavõrra aktuaalne on alkoholiprobleem, mille vastu ei saa ainult aktsiiside tõstmisega, vaid mille puhul tuleb keskenduda ka eeskuju andmisele, kasvatusele ja karskusideaali propageerimisele. Karskusel peab olema moraalne, mitte materiaalne mõõde!

Pärandi pärijad
Tühjenevate kirikute probleem on ühtviisi ka tühjenevate lasteaedade, koolide, rahvamajade ja külatänavate probleem. See on meie kõigi ühine mureküsimus. Tõsi, selle vahega, et tühjad kirikud jäävad kaitsealuste mälestistena kaunistama kohalikku maastikku ning vaimustama turiste ja palverändureid. Kahjuks lasub selle ilu ja pärandi hoidmine ainult kahanevate koguduste õlgadel. Riikliku programmi „Pühakodade säilitamine ja areng“ aastasest vahendite mahust jagub tillukesteks töödeks paljudele kirikutele, mille eest oleme enam kui tänulikud. Samas, programmi üheks aastaks määratud vähem kui miljoni euro suurust mahtu umbes 400 kaitsealuse pühakoja vahel jagades tekib kiuslik küsimus, kas tõesti kaalub ERM või Tallinna Linnahall üles kogu ülejäänud rahva- ja muinsuspärandi. Pühakodade programmi mahu paari miljonini suurendamiseks, nagu ka Niguliste kiriku omandiküsimuse lahendamiseks ei ole vaja muud kui poliitilist otsustusjulgust. Julgust pole vaja mitte selleks, et teha õige otsus, vaid selleks, et teha õiglane ja südametunnistuse häält kuulav otsus.

Riigi südametunnistus
Kas riigil on südametunnistus? Pean tunnistama, et lootustandvaid märke selle olemasolust on alati olnud. Narva Aleksandri kiriku päästmine pankrotipesast riigi ja kiriku koostöös on üks riigi südametunnistuse märkidest. Tol hetkel esindasid otsusekindlalt seda südametunnistust tollased reformierakondlastest peaminister Taavi Rõivas ja siseminister Hanno Pevkur, kellele luteri kiriku nimel täna eraldi tänusõnad ütlen. Kuidas saab olema riigi südametunnistusega uue koalitsiooni puhul, näitab lähitulevik. Tänusõnad Narva Aleksandri kiriku päästmise eest kuuluvad ka kõigile nimelistele ning anonüümsetele annetajatele, nii üksikisikutele kui ettevõtjatele, kelle abita poleks luteri kirik saanud oma osa kirikuhoone väljaostmisel maksta. Tänu ühistele jõupingutustele sai see ime siiski teoks. Narva linn on pärast seda otsust saanud uue luteri koguduse, kes paari nädala eest pidas vahepealse kiriku sulgemise järel esimese jumalateenistuse Narva Aleksandri kirikus. Olgugi et riigil, kelle omandis hoone on, puudub endiselt visioon hoone tulevikust, on see kirik saanud taas Narva luterlaste, nii eesti-, soome- kui venekeelse koguduse pühakojaks. Aastavahetuseks pannakse üle linna helisema ka Narva Aleksandri kiriku seni vaikinud kell, et anda märku – luterlik kirik on Narvas kohal.

Kohtumine inimestega
Kiriku kohalolu peab olema loomulik kõikjal, kus on inimesed, sest kiriku ülesanne on jagada rõõmusõnumit ja teenida ligimest. Nõnda on luteri kirik oma koguduste ja allasutustega saatmas ja toetamas inimesi kogu nende elukaare vältel. Nii täidame Kristuse käsku olla üksteise teenijad ning hoolida ligimesest ja tema vajadustest. Nõnda toimub see näiteks Risti koguduses, kus tervitati hiljuti esimest pagulastest muslimiperekonda; Peeteli koguduses, kus hoolitsetakse tänavalaste eest; diakooniahaiglas, kus inimese valude- ja vaevadevaba elu väärtustatakse tema viimse hingetõmbeni; perekeskuses, kus leevendatakse perevägivalla ohvrite ja lahutatud paaride hingevalu; koguduste supiköökides ja kasutatud rõivaste jagamispunktides; hooldekodudes ja haigemajades; ka kristlikes lastehoidudes ja lasteaedades ning koolides. Samuti 70. aastapäeva tähistanud Eesti vanimas erakõrgkoolis EELK Usuteaduse Instituudis – kiriku haridus- ja koolituskeskuses. Kaplanid teenivad ustavalt nii kaitseväes kui Kaitseliidus, politsei- ja piirivalveametis ning vangimajades. Kirik Kristuse esindajana peab olema kohal seal, kus on inimesed.

Homsed kohtumised
Mitmekultuurilises ja multireligioosses maailmas, mis on oma eripalgelisusega esindatud ka Eestis, peame riigi ja rahvusena kestmajäämiseks identifitseerima mitte võõraid ja külalisi, kes siia tulevad või kellega me kokku puutume, vaid iseennast. Selleks peame loobuma arusaamast, et usk on isiklik asi. Kui see on isiklik asi, oleks see võrreldav valgusega, mis pannakse vaka alla. Jeesus aga ütleb, et lampi ei panda vaka alla, vaid lambijalale. Ta ütleb oma järgijatele: Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas (Mt 5:16).
Kui inimesed, olgu omad või võõrad, meie ümber ei tea, et me oleme kristlased, sest meid ei saa eristada näo- või pearätikute järgi, siis millest inimesed teavad, kes me oleme? Meie rahva kristlik usk ja sellest tulenev kristlik elu peab olema kuulda ja näha. Nõnda ka meie tänane rõõm, meie advendiootus, meie soov tähistada just kristlikke jõule, meie soov tulla jõuluõhtul ja muulgi ajal kirikusse, meie igatsus elada just kristlikul maal ja olla arvatud kristlike rahvaste sekka. Soovin, et alanud uus kirikuaasta tähistaks Eestimaa ja Eesti rahva jaoks usulist ärkamist ning ülestõusmist sellise suhtumise vastu, mis surub usklikud ja kiriku privaatsfääri, tagasi kirikumüüride vahele ning avalikkusest varjule. Me peame käituma Kristuse üleskutset järgides vastupidiselt, tulema nähtavalt ja äratuntavalt inimeste keskele.
Tänan kõiki, kes minu kutsele vastasid ning tänasel advendimõtisklusel ja vastuvõtul osalevad. Soovin teile kaunist advendiaja algust, rahu südamesse ja hinge ning rohket Jumala õnnistust!

Advendikõne 30. november 2017

Austatud eminentsid ja ekstsellentsid, daamid ja härrad, head õed ja vennad! Tervitan teid kõiki tänasel advendieelsel õhtul kiriku pühakutekalendrist eesti rahvakalendrisse jõudnud andresepäeva pühakirjasalmidega 145. laulu 3., 4. ja 5. salmist:
Suur on Issand ja kõrgeks kiidetav, tema suurus on uurimatu! Rahvapõlv ülistab rahvapõlvele sinu tegusid, ja nad kuulutavad sinu suurt vägevust. Sinu võimsuse toredat hiilgust ja su imeasju tahan ma meeles mõlgutada.
Seljataha on jäänud märkimisväärne juubelihõnguline aasta, mis on olnud sobivaks ja väärikaks sissejuhatuseks ees terendavale Eesti Vabariigi sajandale, juubeliaastale. Põhjust tänuliku südamega tagasi vaadata on palju, et tõdeda Jumala armu ligiolu, tema abi ja õnnistust meie ettevõtmistele nii riigis kui kirikus, see tähendab ühiskonnas tervikuna.

Juubilaride juubelid
Eesti riigi pisut vanema eakaaslasena on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tähistanud lõppeval aastal Tartus toimunud kirikukongressil oma iseseisvuse 100. aastapäeva. Kirikule tähendas iseseisvumine sajandi eest riikliku eestkoste alt vabanemist ja ilmaliku võimuga võrdse partneri staatusesse tõusmist. Jumal oli kinkinud meie kiriku ja riigi iseseisvumiseks sobivad ühiskondlik-poliitilised ajahetked. Otsuse neid hetki kasutada langetasime rahvana ise ning sisemisele vabadusele lisaks saavutasime riikliku ja kirikliku iseseisvuse. Nõnda on Eesti riik ja Eesti kirik tähistamas ühiselt oma juubeliaastaid. „Meie riik ja kirik on lähisugulased ning see sugulus ei ole katkenud, sest Eesti rahvusriiki ja Eesti rahvakirikut ühendab läbi ajaloo kuni tänaseni üks ja sama eesti rahvas, keda me ühiselt teenime!“, tõdesin 8. aprillil Peterburi Jaani kirikus peetud kõnes, kus koos peaminister Jüri Ratasega juhatasime sisse Eesti Vabariigi 100., juubeliaasta sündmuste jada. Mul on siinjuures rõõm soovida õnne ka meie armsatele hõimlastele. Soome Vabariigi saja aasta juubel saavutab oma kulminatsiooni juba järgmisel nädalal.
Sajandi möödumise kõrval ei saa mööda vaadata teema-aastast, mida tähistasime seoses poole tuhande aasta möödumisega reformatsioonist. Eesti kontekstis tähendas see lõppeval aastal luteri kiriku koostööd Eesti riigiga ja mitmete omavalitsustega, eraldi esiletõstetuna Tallinna ja Tartu kui reformatsioonilinnadega, arvukate kultuuri- ja mäluasutustega, koolitus- ja haridusasutustega; ettevõtmisi kunsti, muusika, kirjanduse, arhitektuuri ning tele- ja filmiproduktsiooni vallas; näitusi, konverentse, seminare ja koolitussarju.
Ajalooliseks kujunes Eesti luterlaste ja roomakatoliiklaste ühiskonverents rahvusraamatukogus ja seda lõpetanud ühispalvus Tallinna Kaarli kirikus. Reformatsiooni kauaküpsenud viljaks võib pidada ka XX sajandil paljudes maailma luterlikes kirikutes teoks saanud vaimulikuameti võimaldamist meestega võrdselt naistele. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on üks nendest kirikutest. Nõnda võisime septembris tähistada teemakohase rahvusvahelise konverentsiga naiste ordineerimise 50. aastapäeva Eestis.
Reformatsiooni 500. aastapäeva teema-aastat jäävad ajaloo ning tulevate põlvede tarvis meenutama ka kodu-, kiriku-, kooli- ja pastoraadiaedadesse istutatud pool tuhat õunapuud ning monumentaalsema jäljena Tallinna linna toel toomkiriku kõrvale rajatud Piiskopi aed, Mustamäele kerkiv tänapäevane kirik ning reformatsiooniaken Püha Vaimu kiriku vitraažakende pikas rivis. Reformatsioonilinn Tartu pole omakorda minetanud oma kirikute ülesehitamise ja restaureerimise hoogu ning on eesmärgiks seadnud taastada laulupidude 150. aastaks nn laulupeokirikuna Tartu Maarja kiriku.

Eesistumine ja möödaastumine
Mööduv aasta on tähendanud Eesti Vabariigi jaoks enneolematut tähelepanu tänu Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi ülesannete täitmisele lõppeva aasta juulist detsembrini. See on olnud kogemus, mida küllap on ette peljatud, kuid mida tagantjärele osatakse näha väärtusliku kasvamis-, õppimis- ja juhtimiskogemusena.
Usun, et eesistumise puhuks seatud eesmärgid said meie riigil ning tema juhtidel, presidendil ja peaministril ning meie ministritel ja ametnikel meeskonnana toimides hästi täidetud. Kiriku esindajana pean pisukese imestusega nentima, et Eesti eesistumine kujunes Eestis tegutsevate kirikute jaoks küll meist üsna sirgelt möödaastumiseks, sest muid kokkupuutepunkte peale usuvabaduse julgeolekustamise teemalise konverentsi lõppeva kuu keskel paraku ei toimunud. Siseministeeriumi, Eesti Kirikute Nõukogu ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna, Euroopa Kiriku ja Riigi Suhete Uurimise Konsortsiumi ning Euroopa Kirikute Konverentsi korraldatud konverents oli aus, sisukas ja kõrgetasemeline, kuid erinevalt muudest eesistumisega seotud ja suure meediatähelepanuga toimunud ettevõtmistest peaaegu olematu meediakajastusega.
Siiski oli mul endal võimalus osaleda novembri alguses ainsa luterliku kirikujuhina Euroopa Komisjonis komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi ja Euroopa Parlamendi esimese asepresidendi Mairead McGuinnessi juhitud kõrgetasemelisel Euroopa usujuhtide kohtumisel, kus teemaks olid euroopalikud väärtused ning koostöö Euroopa Liidu administratsiooni ja liidu liikmesriikide, nende kirikute ja usuliste kogukondade vahel Lissaboni leppe artikli 16c valguses.
Kohtumisel kõneldi eraldi religioonialasest haridusest ning selle olulisusest Euroopa liikmesriikides, eriti populismi ja äärmuseni viiva fundamentalismi vältimiseks ning religioonialase kirjaoskamatuse likvideerimiseks. Siin paistab Eesti paraku eriliselt silma oma usundiõpetuse puuduliku korraldusega, kuna eelmisel, 2016/2017. õppeaastal oli usu- või usundiõpetus Eesti 534 üldhariduskoolist vaid 73 kooli tunniplaanis, mis on oma suhtarvult kõigi teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes uskumatult madal näitaja.
PISA testid kahjuks religioonialast kirjaoskust ei mõõda, mistõttu ei paista see ka kuskil statistikas välja. Kahjuks paistab see kirjaoskus või pigem kirjaoskamatus välja inimeste loomulikul suhtlemistasandil, eriti siis, kui meie inimesed kohtuvad teiste religioonide ja kultuuride esindajatega. Ja seda juhtub ju üha enam. Viimasel aastal toimunud arutelud haridus- ja teadusministeeriumis annavad siiski lootust, et ehk toimub ka selles valdkonnas peagi muutus suunas, kuhu ülejäänud Euroopa on ammu liikunud.

Mõjutute esi-50
Lõppenud nädal kulges peavoolumeedias Eesti mõjukate esimese 100 edetabelisse kuuluvate isikute tutvustamise, hindamise ja arvustamise tähe all. Vaevalt keegi sinna edetabelisse ennast ise teadlikult upitanud on, mistõttu pole keegi selles ise süüdi või kaasosaline.
Mulle endale tekitas see nimekiri küsimusi seetõttu, et tegelikult tuleks koostada äsja möödunud kohalike omavalitsuste valimisi ja ülejärgmisel aastal eesseisvaid parlamendivalimisi silmas pidades ning kõigi erakondade ja rahvaesindajatele lahendamist vajavate probleemide väljapakkumise huvides hoopis vastupidise sisuga edetabel – Eesti mõjutute esi-100.
Seda selleks, et meil ei kaoks fookus probleemidelt ja ühiskonna valupunktidelt, mis eriliselt vajavad mõjukate sekkumist ühiskonna mõjutute huvides ja nende kaitseks. Tegin kiiruga esi-50 nimekirja, kus kõik äramärkimist leidnud mõjutud on suvalises järjekorras, mis tähendab, et kõige mõjutum mõjutu ei ole nimekirjas esimene ja kõige mõjukam mõjutu kõige viimane. Kõik minu koostatud esi-50 loendisse kuulujad on ühiskonnas üsna võrdselt mõjutud. See loetelu pole ka lõplik, kuid on üsna päevakajaline:
1. Laenuvõlglastest kodukaotajad
2. Sundüürnikud
3. Oma kodus vägistamist ja muud lähisuhtevägivalda pidevalt kogevad naised
4. Ebainimlikult pikkades ravi- ja operatsioonijärjekordades ootavad patsiendid
5. Nädalate kaupa Soome ja Eesti vahet pendeldavad perearstid, ehitajad, bussi- ja taksojuhid
6. Suurpered
7. Mehed, kes pole lahutuse järel näinud aastaid oma lapsi
8. Oma Soome tööle läinud vanemate asemel Eestisse väiksemaid õdesid ja vendi kasvatama jäetud varateismelised
9. Suurtootjatele allavanduvad väiketalunikud
10. Alkohoolikud ja nende pered
11. Narkomaanid ja nende lähedased
12. Kodutud ja nende kamraadid
13. Mängusõltlased ja nende lähikondlased
14. Oma laste toitmiseks ihuvõlusid müüma sunnitud naised
15. Inimkaubanduse võrku langenud ja kupeldamise ohvriks langenud noored neiud
16. Ostlemissõltlased
17. Virtuaalmaailma tehissügavikku uppunud ja pärismaailmas pärissuhted kaotanud vabana sündinute põlvkond
18. Haiged, kelle ravikulusid haigekassa ei kata
19. Oma kodus sunnitud koduarestis viibivad vanurid, kelle pensioniraha kulutavad oma huvides lapsed ja lapselapsed
20. Omapäi ja vanemliku hoolitsuseta jäetud, tänavatel ja kaubanduskeskustes sihitult hulkuvad lapsed ja noorukid
21. Lõpuks nimetutesse haudadesse maetud ja maetavad omasteta isikud
22. Tühjadesse kolkaküladesse unustatud üksikud vanurid, kellel on ID-kaart, kuid lähikonnas puudub pangaautomaat, apteek, postkontor ja kauplus
23. Töötud kõrgema haridusega spetsialistid
24. Kiiresti kasvavaid ning tervislikke kõhutäisi vajavaid alg- ja põhikoolilapsi kasvatav töötu üksikvanem
25. Ravimitest ja kõrvalisest abist sõltuvad üksikud pensionärid
26. Raske puudega ja pidevat tuge vajavat last kasvatavad vanemad või üksikvanem
27. Tülpinud ja kalgistunud südametega norme järgivad ametnikud ja bürokraadid
28. Füüsilise puude tõttu üksildusse suletud, kuid töövõimelised inimesed
29. Umbkeelsed eakad
30. Puuküürnike ohvriks langenud heausksed omanikud
31. Oma vanemate lahutuse järel ennast süüdistavad ja suhete klaarimisel vastastikuse väljapressimise vahendiks muudetud lapsed
32. Pikaajalisest vangistusest vabadusse pääsenud, lähedaste ja suhtevõrgustikuta inimesed
33. Koduse vägivallatseja eest põgenenud lastega naine
34. Pedofiilide ohvrid ja perepea tegudest mitteteadlikuna temaga koos elanud abikaasa ja lapsed
35. Pankrotistunud ettevõtjad
36. Kõrgelt kukkunud poliitikud
37. Tuhandeid lauljaid ja tantsijaid suure peo jaoks treenivad ning Eesti näo ja identiteedi eest oma hinge ära kinkivad vabatahtlikud koori- ja tantsujuhid
38. Noorelt erru siirdunud ning tervise ja pereelu spordile ohverdanud tippsportlased
39. Puudulikust riigikeeleoskusest tingitult tööturul madala konkurentsivõimega venekeelsed Eesti noored
40. Alarahastuse tõttu kammitsetud teadlased
41. Oma lapse haiguse või õnnetuse läbi kaotanud vanemad
42. Eesti keskmist palka püüdvad, kuid koormusest nõrkevad suurkoolide õpetajad
43. Suurvaldade külaelu hääbumise kiuste Läti kaupmeestega konkureerivad maapoodnikud
44. Ennast nähtamatuna tundvad ning oma ihu lõikuvad ja torkivad, kuid armastust, mõistmist ja tähelepanu igatsevad teismelised
45. Alakoormusega leppinud ja õpetajate riiklikust miinimumpalgast unistavad maakoolide õpetajad
46. Oma elatise ja eneseteostuse kartulimardikale, lehemädanikule, seakatkule, pestitsiididele või kehvale ilmale kaotanud talupidajad
47. Elamisväärse palga nimel ülipikki vahetusi tegevad õed ja muu meditsiinipersonal
48. Suitsiidsete kinnisideedeni jõudnud valusaid tööalaseid läbikukkumisi ning suhete purunemisi kogenud abikaasad ja isad
49. Ennast välise surve või kiirustamise tõttu lapse kaotamise otsuses süüdistavad naised
50. Viimsete mohikaanlastena tühjenevaid külasid trotsivad, ise varsti muinsusteks muutuvad, miinimumpalka teenivad, iga hinna eest kirikuuksi viimase külaelaniku tarvis lahti hoidvad ning neid uksi Soome sõpruskoguduse annetuste eest restaureerivad ustavad maavaimulikud.
See oli minu kiiresti visandatud Eesti mõjutute esi-50 mõtlemiseks ja ühiseks lahendamiseks Eesti saja-aastasele iseseisvale luteri kirikule ja Eesti saja-aastasele iseseisvale riigile.

Ühiskondlik kokkulepe kodurahu nimel
Lõppeva aastas sügisel, paljuski seoses kohalike omavalitsuste valimistega, teravnesid taas pinged kooseluseaduse küsimuses. Ütlen ausalt, et ma ei soovi sellest enam kõnelda kulunud võtmes. Olen seda korduvalt teinud ja olenevalt publikust üsna võrdselt tunnustavalt kiita või valusalt laita saanud.
Juba poolteist aastat tagasi riigikogu fraktsioone külastades tegin kõigile ettepaneku, et see teema tuleks ühiskonna tervenemise huvides külmutada ning otsida alternatiivseid edasiviivaid ja ühiskonda positiivselt taasühendavaid lahendusi. Tundus, et mõneks ajaks võeti aeg maha, kuid lahendusi, millega oleks osapooli rahu saavutamise nimel veenda suudetud, välja ei pakutud.
Mina soovin täna advendiaja hakul ja jõulurahu väljakuulutamise eel ning kogu eesti rahva jaoks olulise juubeliaasta lävel tõsta rahulipu ja teha konkreetse ettepaneku, mis on aeg-ajalt avalikkuses mõnest suust kõlanud, kuid mitte nii veenvalt, et keegi oleks seda lõpuni tõsiselt võtnud. Ilmselt on kõik senise vastasseisu osapooled naiivselt lootnud, et nad suudavad oma lemmikettepaneku parlamendi häälte jõuga lihtsalt läbi suruda. On selleks ettepanekuks olnud siis kooseluseadusele rakendussätete lisamine või seaduse tühistamine.
Ma palun kõigil vaidlevatel ja vastanduvatel osapooltel ilma eelarvamusteta tõsiselt kaaluda ettepanekut täiendada Eesti Vabariigi põhiseadust sättega, mis sõnastab selgelt abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahel sõlmitud liiduna. Selle ettepaneku lahutamatuks osaks on ühiskondliku kokkuleppe sõlmimine väga erinevate osapoolte, poliitiliste erakondade ning institutsioonide ja organisatsioonide vahel.
Kokkuleppega külmutatakse kõik senised kooseluseadusega seotud ettepanekud selle eesmärgiga, et pärast abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmist astuda järgmine samm ja reguleerida kasvõi eriseaduse tasemel ülejäänud koos- ja ühiseluviisid.
Ühiskondlik kokkulepe võimaldab tuua ühiskonda rahu nõnda, et traditsioonilise abielu mõiste hägustumise pärast kartjad ei pea enam muretsema ning samal ajal ei ole seksuaalvähemustel põhjust ennast tunda ühiskonnas teisejärguliste kodanikena, kuna nad saavad kindlustunde, et nende kooselu saab juriidiliselt kehtivaks ning neile tagatakse tsiviilõigused, mille järele nad oma kooselu turvaliseks korraldamiseks seni on tarvidust tundnud.
Tulemuseks on kogu ühiskonnas suurem selgus, vähem hirmu, rohkem üksteisest lugupidamist, üksteisega arvestamist ning hoolivust. Minu unistus on, et ühiskond terveneks taas.

Lõpetuseks
Lõpetuseks tahan teile, armsad sõbrad, meelde tuletada, et me ei ole asendamatud oma ülesannetes, ametites ega rollides, mis meid muudavad vahel kõrvaltvaatajate silmis mõjukateks. Kõikides nendes ülesannetes ja ametites oleme asendatavad ning ühel hetkel kaob meie mõju üsna kiiresti ajalukku. Ometi oleme täiesti asendamatud oma lähedaste jaoks. Seepärast leidke advendi- ja jõuluajal teadlikult need hetked, mil kogu oma olemusega avaldate hoolivuse ja armastuse kaudu mõju neile, kes teile kõige kallimad on. Kui me seda suudame, oleme tõeliselt mõjukad!
Õnnistagu teid kõiki selleks kõigeväeline Jumal, „kelle suurus on uurimatu“ (Ps 145:3)!

Advendikõne 5. detsember 2018

Austatud ekstsellentsid, daamid ja härrad, head õed ja vennad! Järjekordne Issanda aasta hakkab lõppema. Kindlasti on selles olnud palju, mida enesega ühes võtta ka järgnevasse aastasse. On asju, mida võime meenutada rõõmuga südames, on ka selliseid, mis jäävad kripeldama või muudavad meele mõruks. Tihti arvame, et oleme ise teinud kõik selleks, et rõõmsaid hetki ja ilusat oleks rohkem – ainult teised on need, kes on suutnud mõne kauni asja ära rikkuda. Teinekord on aga peeglisse vaatamisest kasu, et näha ennast selliselt, nagu näevad kõrvalseisjad. Aastalõpp on selline tagasi ja peeglisse vaatamise aeg.

Jõulustseen pagulastega
Advendiaja juurde kuulub jõulustseeni kujutamine kirikutes, linnaväljakutel, postkaartidel ja poeakendel. Keegi on kunagi teravmeelselt tõdenud, et kui kõrvaldada jõulustseenist kõik juudid, araablased ja põgenikud, jääksid pildile ainult loomad. See tähelepanek juhatab meid otse eelmise nädala kõige palavama teema juurde, milleks oli ÜRO rändedokument. Samal esmaspäeval, kui riigikogu seda küsimust Toompeal keevaliselt arutas, pidas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku parlament ehk kirikukogu Tallinnas oma istungjärku. Avajumalateenistuse jutluses sõnastasin kirikujuhina kiriku seisukoha selles küsimuses nõnda: „Meie ülesanne kirikuna ja ristiinimestena on näha poliitika ning kõikide paktide ja lepingute taga inimest – ligimest, kes vajab abi. Ligimese tasandile asudes peame abivajajas ära tundma Kristuse enda. See ei tähenda üht poolt valides massiimmigratsiooni toetamist ega teist poolt valides abivajajate selekteerimist nende usu või rahvuse alusel. Me peame olema Kristuse poolel.“
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on oma tollase eksiilkiriku kaudu 1947. aastal asutatud Luterliku Maailmaliidu asutajaliige. Täna kuulub sellesse maailma luterlasi ühendavasse osaduskonda 148 luteri kirikut 99 riigist enam kui 75,5 miljoni liikmega. Luterlik Maailmaliit asutati pärast II maailmasõda eesmärgiga aidata lahendada ootamatult Euroopas tekkinud põgenikekriisi, mis puudutas ka umbes 70 000 eesti põgenikku. 1947. aastal oli üks kuuest põgenikust maailmas luterlane. Nõnda on põgenike küsimus luterlastele tänini väga hingelähedane. Kuigi sellest Kodu-Eestis vähe räägitakse, oli just Luterlik Maailmaliit see organisatsioon, kes aitas pärast sõda Euroopa põgenikelaagritest maailma turvalistesse riikidesse – sealhulgas Kanadasse, Ameerikasse, Austraaliasse – ümber paigutada kümneid tuhandeid eesti pagulasi ning leida neil esmane töö ja kodu. Luterlik Maailmaliit on tänaseni ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile (ingl UNHCR) üheks suurimaks partneriks, aidates iga-aastaselt teenida erineval viisil 2,3 miljonit inimest põgenikelaagrites Lõuna-Sudaanis, Burundis, Põhja-Iraagis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kamerunis, Süürias ja Jeruusalemmas. See kontekst on oluline, et näidata, milline on see pere, kuhu kuulub Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Eile anti Brüsselis Euroopa Parlamendi esimesele asepresidendile Mairead McGuinnessile üle Euroopa kirikute rändekomisjoni ja Euroopa Kirikute Konverentsi koostöös valminud jõulupöördumine, milles kutsutakse Euroopa riike ja rahvaid, poliitilisi juhte ja kirikuid üles mitte muutuma teiste kannatuste suhtes ükskõikseks, vaid selle asemel pidama kalliks abi vajavate inimeste väärikust ning mõistma, et külalislahkus võõraste suhtes on osa meie kristlikust ja euroopalikust pärandist. Selle pöördumise on omalt poolt heaks kiitnud üle 30 Euroopa kirikute ja oikumeeniliste kogude juhi, teiste seas ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus ning mina Luterliku Maailmaliidu asepresidendi ja EELK peapiiskopina. Meie vahetu panus on kogu selles suures ja üllas töös nagu tilk ookeanis, kuid see ei vähenda meie jaoks oluliseks peetavate väärtuste kaalu.

Kirik hoolib
Kirik hoolib ega ole seadnud kordagi kahtluse alla abivajaja aitamist rahvuse, usu või muude eristuvate tunnuste tõttu. Püüame aidata nende oskuste ja ressurssidega, mis on meile jõukohased. Selle tunnistuseks on meie mitmete koguduste regulaarne töö intellektipuudega inimestega, tänavalastega, kodutute ja töötutega. Paljud meie kogudused peavad supikööke ja jagavad iga päev rõiva- ja toiduabi vähekindlustatud peredele. Lisaks ainelise toe pakkumisele tegeldakse kiriku perekeskustes paarinõustamisega ja lähisuhtevägivalla küsimustega. Nimetamata ei saa jätta diakooniahaiglas ja vanadekodudes tehtavat tööd eakatega, ka dementsetega. Mitmes koguduses peetakse laste päevahoidu või lasteaeda. Tegutsevad luterlikud üldhariduskoolid ja Eesti vanima erakõrgkoolina usuteaduse instituut, kus lisaks vaimulikele valmistatakse ette hingehoidjaid meditsiini- ja hoolekandeasutustele.
Kõige selle kõrval toimub koguduste juures tavapärane laste- ja noortetöö, millesse on kaasatud üle 4000 lapse ja noore. Laulupeo juubeliaasta eel on hea meelde tuletada, et EELK kogudustes tegutseb 170 laulukoori, milles laulab üle 2300 laulja. EELK koguduste igapäevategevusse on regulaarselt kaasatud üle 5000 vabatahtliku. Sellega paralleelselt toimub kiriku põhitöö – jumalateenistuste ja ametitalituste pidamine ning kontsertide andmine, millel kokku osaleb aastas üle 700 000 inimese. Kirik kuulutab Jumala sõna ja teeb lakkamatult armastuse- ja hoolekandetööd. Kahjuks ei ulatu see tegevus reeglina peavoolumeedia pealkirjadeni, sest selles töös puudub intriig. Armastuses ei ole kunagi intriigi. Armastus on oma olemuselt ennastandev, mitte ennastkehtestav.

Iga inimhing on tähtis, ka selleks, et rahvas püsiks
Kui räägime rändest, ei saa minna mööda Eestist lahkujate küsimusest. Eesti rahvastiku prognoos aastani 2060 näitab üha süvenevat kurba tendentsi rahvastiku vähenemise suunas. Kuigi juba praeguseks on iseseisvuse taastamise järgsest Eestist vabatahtlikult lahkunud rohkem inimesi kui II maailmasõja keeristes sõja ja vägivalla eest põgenedes, väheneb Euroopa Liidu statistikaagentuuri Eurostat andmetel Eesti elanikkond eesoleva 40 aastaga veel ligi 200 000 inimese võrra. Vähenemine on tingitud väikesest sündimusest, aga ka väljarändest. Sellises olukorras tuleb rakendada kiiresti ja kõik abinõud iga inimelu, olgu väikese või suure väärtustamiseks.
Keeruliseks ning palju pingeid ja vastasseise, samuti möödarääkimisi on tekitanud selles kontekstis küsimus, millal algab inimelu ja sellega kaasnevad inimõigused ning kus on vanemate, riigi või meditsiini otsustusõiguse piir veel sündimata lapse elu üle otsustamisel. Mõeldes erinevatel põhjustel sündimata jäetud laste küll suure, aga õnneks siiski kahaneva arvu peale, olen tänulik, et Eesti riigis lubatakse juba 22 nädala vanuse enneaegselt sündiva lapse elule aitamiseks rakendada aktiivselt kogu meditsiiniline abi. Eestis sünnib enneaegsena 5,5%, Euroopas umbes 10% lastest. Väga väiksed enneaegsed, kelle sünnikaal on alla 1500 g ja kes on sündinud enne 32. rasedusnädalat, moodustavad Eestis umbes 1% kõikidest sündidest. Tegelikult polegi need protsendid tähtsad. Kui kasvõi üks neist eriti väikestest lastest sirgub täiskasvanuks, oleme astunud suure sammu elu väärtustamise teel. Iga inimhing on tähtis!
Inimestest hoolides ning nende elu ja tervist väärtustades peame märkama ja reageerima ka igale lähisuhtevägivalla juhtumile enese ümber. Seda eriti laste ja naiste vastu suunatud vägivalla puhul. Sellega haakub esmaabikoolitajate ennastunustav selgitus- ja koolitustöö elude hoidmise ja väärtustamise nimel. Igal aastal võiks jääda ellu 1000 inimest, kui kõrvalolijad oskaksid ja julgeksid osutada elementaarset esmaabi oma ligimesele. Märkamine ja vastutuse võtmine sõbra, tuttava või ka päris võõra eest aitaks vähendada alko- ja narkojoobes eluohtlikku seisundisse sattunud laste, noorte ja täiskasvanute hulka. Sama puudutab sügavas depressioonis viibijate ja enesetapule kalduvate, sageli just meesterahvaste elu tähelepanemist ja märkamist. Nende küsimustega tegelevad hingehoidjad, keda kirik oma kõrgkoolis koolitab, nagu ka kaplanid kaitseväes, Kaitseliidus, politsei- ja piirivalveametis ning vanglateenistuses. Kui suudaksime koostöös riigiga ühtse kaplanisüsteemi luua ka meditsiini- ja hoolekandeasutuste tarvis, oleks paljud inimesed vähemalt keerulistel eluhetkedel õnnelikumad.

Isiklik panus rahvastiku juurdekasvule
Mure rahvastiku vähenemise pärast pani mind mõtlema, kuidas kirik või ka mina isiklikult kirikupeana saaksin anda endale jõukohase panuse selle probleemi lahendamisse. Saan teha seda, milleks ma olen kutsutud ja seatud. Arvan, et täna on siin paslik koht anda lubadus, et olen valmis alates 2020. aastast viie aasta kestel isiklikult ristima kõik lapsed, kes sünnivad perre kolmanda ja sealt iga järgmise lapsena. Miks mitte korraldada siis juba terve pere, vajadusel ka lapsevanemate ja vanemate laste ristimine! Kuidas see täpselt võiks toimuda – seda jõuan veel läbi mõelda ja kaasvaimulikke kaasates korraldada. Kui see lubadus võiks julgustada kasvõi ühe pere juurdekasvule, oleksin siiralt õnnelik ja Jumalale tänulik.

Pühakodade renessanss Tallinnas
Mööduv aasta on olnud märkimisväärne, arvestades mitme pühakoja saatust. Tallinna toomkirik, mille ehitamise algus jääb umbes 800 aasta taha, on saanud lõpuks siin tegutseva koguduse omandisse, kui Tallinna linn otsustas mööduva aasta kevadel kiriku kogudusele üle anda. Tallinna linnale kuulub tänu ka Mustamäel ehitamisel oleva kiriku toetamise eest, toomkiriku kõrval asuva Piiskopi aia rajamise eest, nagu ka paljude teiste Tallinna pühakodade läbimõeldud toetamise eest. Olukorras, kus riiklik pühakodade programm elab oma viimast aastat, on pealinnas taas elustumas „Kirikute renessansi“ programm.

30 aastaga ligi poolsada uut ja taastatud pühakoda Eestis
Aastakümnete kestel on riigi ja omavalituste toel saanud korda või taastatud kümneid ja kümneid Eestimaa kirikuid. Ajal, mil mujal Euroopas pigem räägitakse kirikute sulgemisest, isegi müügist, on Eestis viimase kolmekümne aasta kestel toimunud vaikne, kuid järjepidev kirikute renessanss. Eneselegi üllatuseks jõudsin 30 viimase aasta kestel Eestis taastatud ja taas kasutusele võetud või uuena rajatud pühakodasid ja sakraalhooneid kokku lugedes peaaegu poole­sajani. Lõppeval aastal said taaspühitsetud näiteks Naissaare ja Kaitseväe kalmistu kabelid ja päris uusrajatisena pühitseti hiljuti Tallinna uue vangla kabel. Vaikida ei saa pärast koguduse pankrotti uuesti kasutuskõlblikuks muudetud ja multifunktsionaalselt kasutusele võetud Narva Aleksandri kirikust. Ehitustööd on kohe algamas Saku kiriku ehitamiseks ning ehitusprojekti koostamine on töös Saue ja Jõgeva kiriku jaoks.
Mõne aasta pärast saame kõnelda juba 50 uuest või uuesti kasutusele võetud luterlikust pühakojast Eestis. Kui lisame siia teiste konfessioonide pühakojad, samuti umbes 50, siis tundub paljulevitatud legend Eestist kui kirikukauge rahvaga maast üsna ebausutav. Kui palju pingeid ja möödarääkimisi kaasa toonud Niguliste kiriku kompenseerimise küsimus peaks veel sel aastal jõudma positiivse lahenduseni, nagu lootus on, saab Nigulistest esimene taastatud ja kasutamiskõlblik ajalooline luteri kiriku hoone, mille kohta võib öelda, et selle saatus oli saada müüdud ja ka seda mitte kiriku initsiatiivil. Kõikide pea poolesaja kiriku ja muu pühitsetud ruumi taastamine on toimunud kiriku, riigi ja omavalituste ühisel jõul. EELK arvutused viimase viie aasta kohta kinnitavad, et oleme ajaloolistesse pühakodadesse kiriku, koguduste, välismaa sõpruskoguduste, eraannetajate ja koguduseliikmete toel investeerinud 10 miljonit eurot.

Eetiline jõukus?
Kõik kirikute ehitamised-taastamised on toimunud hoolimata koguduste väga piiratud võimalustest. Viimaste aastate majanduskasv on õnneks loonud uusi võimalusi mitme pühakoja restaureerimiseks või rajamiseks. Samas, kas majandus peabki lõputult kasvama? Kas see on vajalik ja eetiline? Lugedes uudiseid, et maailma kaheksal miljardäril on kokku sama palju vara kui poolel inimkonnal, küsin, kus on piir. Minu hinnangul peaksime kõik enese jaoks määrama oma vajaduse piiri. Ülejäänu kuulub ühiskonda panustamiseks, näiteks heategevusena. Heaks näiteks on EELK toetusfond, mis asutati mitme Eesti tunnustatud ettevõtja poolt eesmärgiga anda võimalus head teha.

Tarbimiseetika
Paljud inimesed ei seo oma isiklikku tarbimist eetikaga, eriti keskkonnasäästlike eluviisidega. Väidetavalt pidavat kogu maailma lihatööstus tootma kordades enam kasvuhoonegaase kui kogu transport kokku. Kui jätkame liha söömist sama isukalt, ei ole Pariisi kliimaleppega seatud siht alandada maailma temperatuuri 1,5 °C lihtsalt võimalik. Peaksime teadlikult minema üle egokeskselt mõtlemiselt ökokesksele mõtlemisele, et elada eetiliselt ja säästa keskkonda ka tulevate põlvkondade jaoks. Üks minu hea sõber soovitas tuua jõuluks metsast koju inetu ja rääbakas kuusepuu, et säästa neid puid, mis on ilusad ja võiksid suureks kasvades olla elujõulisemad. Suured muutused algavad väikestest, kuid teadlikest otsustest.

Kiriku sotsiaalne vastutus
Mööduval aastal õnnestus eestimaalastel teist korda lähiajaloos tervitada oma kodumaa pinnal Rooma paavsti. See oli kindlasti üks aasta tähtsündmusi, mille mõju vältab veel pikalt. Mulle meenub oikumeenilisel noortekohtumisel paavst Franciscuse öeldu: „Kristlik elu on me elu ja me tulevik ja me lootus! See ei ole mingi muuseum.“ Mulle jäi see meelde, sest kogen sageli ise, kuidas kirikut ja kristlust tahetakse suruda minevikku, lükata ajalukku, lukustada muuseumi. Kirikul ja usul on aga elav ja aktiivne olevik ning lootusrikas tulevik.
Nädala eest kinnitas EELK kirikukogu luteri kiriku lähikümnendi strateegia, mille visiooni peatükis on muu hulgas kirjutatud: „Vabal rahvakirikul on sotsiaalne vastutus. Jumala armastus julgustab vaatama armastuse silmadega meid ümbritseva loodu ja kõigi kaasinimeste poole ning aitab iseäranis märgata, lohutada ja toetada neid, kes on väetid, haiged, hädasolijad ja tõrjutud. Kirik peab aitama teha nende hääle avalikult kuuldavaks. Ühiskondliku õigluse, rahu ja loodu hoidmise eest väljaastumine on osa sellest, mida tähendab olla kirik ja kristlane.“
Viimaste nädalate sündmused Eestis ja mujal maailmas kinnitavad, et liidrid võivad ehitada, kuid ka lõhkuda. Sõnum võib olla hea, kuid kui seda öelda südametult, on sel vastupidine mõju. Üle piiri minna on alati lihtne, piiri pidada aga väga keeruline. Piirideta maailmas pole vabadust, vaid valitseb hirm. Hirm ei ole hea nõuandja ei oleviku ega tuleviku tarvis. Vajame hirmu asemel rahu, mis ei tähenda lihtsalt vastuolude puudumist, vaid on miski, mis on tajutavalt kohal- ja juuresolev. Kui saavutame rahu, oskame ehitada sildu, mis ulatuvad üle piiride, tarade ja kuristike. Selliseks sillaks on armastus, mis sai ilmsiks jõuluööl Petlemmas sündinud lapses. Jumal sai inimeseks. Jeesus Kristus sai sillaks taeva ja maa, igaviku ja ajaliku vahel. Tema armastus on avanud meile tee sellele sillale ning me saame sinna kaasa võtta ka kõiki teisi, keda me kristliku ligimesearmastusega puudutame.
Tänan kõiki, kes minu kutsele vastasid ning tänasel advendimõtisklusel ja vastuvõtul osalevad. Soovin teile kaunist advendiaja algust, rahu südamesse ja hinge ning rohket Jumala õnnistust!

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)