Esileht » Online » Online artiklid »

Urmas Viilma: naisvaimulikud on minu jaoks niisama armsad kui meesvaimulikud

27.11.2014 | | Rubriik: Online artiklid

Äsja peapiiskopiks valitud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kantsler Urmas Viilma möönab, et ta ei ole sisemiselt veendunud, et naisvaimulike ordineerimine on piibellikult põhjendatud, kuid kinnitab, et naisvaimulikud ei pea tundma end tema ülemkarjase perioodil kuidagi kiusatuina. Ühel päeval võib Eestil olla ka naissoost peapiiskop, märkis Viilma ETv saates “Kahekõne”.

Miks vabamüürlus Eesti avalikkuses nii suuri kirgesid tekitab?

Ma arvan, et kõik võõras tekitab kirgi ja kuigi vabamüürlus on Eestis olnud juba üle paarikümne aasta, on ta siiski avalikkuse jaoks uus asi ja iga uus asi on ka hirmutav asi. Ja selge on see, et kiriku kontekstis on tegemist veel uuema asjaga, sest vabamüürlastest koguduste liikmed või ka vaimulikud ei ole 20 aasta tagune traditsioon, vaid mõne aasta küsimus.

Ma mõistan selgelt neid küsimusi, mis inimestel tekivad ja väga raske on nendele vastata.

Aga mida siis öelda selle peale, kui öeldakse, et kirik on läinud vabamüürlaste juhtimise alla?

No see on selgelt vale. Seda ta ei ole.

Kui me vaatame vaimulikke, kes on olnud ka poliitiliselt aktiivsed – ka mina teatud perioodi oma elust, ka vaimulikuteest – siis võiks ju öelda, et kirik on ühe või teise erakonna võimu all. Või meil on ka korporatsioonides liikmeid, EÜS-iski… siis võiks ju ka öelda, et kirik on EÜS-i võimu all.

Need on meelevaldsed hinnangud.

Kuidas siis on teie suhtega vabamüürlastega?

Minu olen kuulunud tõepoolest sellesse vennaskonda ja lahkusin sealt aastal 2011, enne kui see teema avalikkuses nii teravaks muutus. Lahkusin sealt selge äratundmisega, et see valgus, mida kõik mehed seal otsivad, võib kattuda sellega, mis kristluses valguseks nimetatakse, aga ei pruugi. Mina jaoks oli see segane ja mulle tundus, et see valgus, mida ma kirikus näen ja kogen ja püüan ja ise jutlustan, on selge ja puhas.

Aga ma võib-olla nägin ette ka seda, et läbi sellise organisatsiooni võidakse ka minu isiku kaudu rünnata kirikut, kõiki neid inimesi, kes ei ole sellega üldse seotud. Ja see oleks olnud väga egoistlik hakata oma tõde kaitsma, seda enam, et see on vabatahtlik organisatsioon, kust on võimalik ka välja astuda ja mina ei ole esimene ega viimane, kes on sealt lahkunud.

Eestis on piirkondi, kus naine ei saa kunagi teenida kirikus.

Ma ei tea, et meil oleks Eestis sellist piirkonda. Võib-olla on see natuke legend, aga meil töötab täna minu andmetel kõigis 12 praostkonnas naisvaimulikke.

Aga on ju räägitud sellest, et on väga konservatiivseid piirkondi, kus naiste teenimist peetakse väga ebasobivaks.

Eks see sõltub nendest vaimulikest, kes sealses piirkonnas teenivad ja nende teoloogilistest arusaamadest ja nende piiblimõistmisest või -tõlgendamisest. Seda võiks nimetada ka rikkuseks, aga loomulikult on see ka teatud pingeid tekitamas ka kiriku sees. Aga ma ei tea küll, et meil oleks naisi, keda otseselt diskrimineeritakse.

Aga millega üldse põhjendada seda, et naine ei sobi jumalateenistust pidama?

Tegelikult põhjendatakse seda ju ikka Piibliga ja sellega, kus on öeldud, et naine ärgu õpetagu. Pigem on võib-olla küsimus, millega põhjendada, et võiks… aga see on selline teoloogiline vaidlus ja minu enesegi jaoks. Ma täna ei ole ju valmis kirikujuht, ma ei olnud kunagi arvestanud sellega, et minust saaks nii noorelt peapiiskop.

Ka minu enese jaoks on selle küsimuse läbimõtlemine olnud võib-olla üks suuremaid probleeme hetkel ja ma ei ole eneses siiamaani saanud seda kindlust, et see on piibellikult põhjendatud. Samas – meie kirik on ordineerinud naisvaimulikke 1967. aastast ja seda on põhjendatud alati peamiselt sellega, et meil on töötegijaid vähe. Ja meil on ka täna töötegijaid vähe…

Edasi loe ja vaata ERR Uudistest.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)