Esileht » Uudis » Uudised »

Urmas Viilma kõne Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus piiskop Einar Soone 70. sünnipäeva ja emerituuri saatmise tänujumalateenistusel 26. septembril

04.10.2017 | | Rubriik: Uudised

Austatud piiskop Einar Soone, armas vend! Head sõbrad ja külalised!
Mul on hea meel tervitada teid kõiki piiskop Einar Soone 70. sünnipäeval siin toomkirikus. Lisaks sünnipäeva tähistamisele on tänane päev oluline ka seetõttu, et hea ametivend Einar siirdub piiskopiametist pensionile ja tema piiskopinimetusele lisandub tänasest alates tiitel „emeeritus“. Kuidas sellesse suhtuda? Kui võtame lahti kirikukalendrist tänase päeva piiblisalmi, siis võib meel minna tõepoolest üsna tõsiseks. Me leiame tänase päeva pealt sõnad psalmi 86 esimesest salmist: „Issand, pööra oma kõrv ja kuule mind, sest ma olen vilets ja vaene!“
Pole just kõige parem sünnipäevasalm! Või siiski …

Iga vilets ja vaene maailma silmis on ustavana Issandale Jeesusele Kristusele kogunud enesele igavese aarde taevasse. Ja seda oled ka sina, hea vend, sõber ja õpetaja, teinud kogu oma elu Issanda sulasena tema viinamäel teenides. Me ju teame, et meie pole viinamäe isandad.
Me harime ja hoiame oma Isanda viinapuid, mis tähendab, et me ise oleme „viletsad ja vaesed“, nagu sõna ütleb, sest kõik, mis meil on, pole meie, vaid Kristuse oma. Isegi see kari, kellele meid karjaseks on kutsutud ja seatud, on Hea Karjase kari. Meie oleme karjased taevase Ülemkarjase – oma Issanda Jeesuse Kristuse juhatuse all. Me oleme tema lammaste hoidjad ja karjased. Seda karjase ning ülevaataja ametit oled sa, hea vend, hästi pidanud.
Mõned numbrid sinu teenimisajast kõnelevad iseenda eest. Sind ordineeriti noore 26aastase mehena preestriks 1973. aastal. Märkuseks lisan, et see oli aasta, mil mina alles sündisin! Tosin aastat teenisid Virumaal Lüganuse ja Kiviõli kogudust, misjärel valiti sind 1985. aastal Eesti suurima – Tallinna Kaarli koguduse õpetajaks. Seda kogudust teenisid üle 25 aasta.
Tean, et nii need Virumaa kogudused kui ka Kaarli kogudus kasvasid sügavale sinu südamesse ja neid oled sa kandnud seal senini. Ka ajal, kui oled jäänud kõrvale igapäevasest kogudusetööst ning täitnud piiskopina ülevaataja teenimiskohustusi. Sama kehtib ka Järvamaa ja teiste Tallinna koguduste kohta, keda teenisid mõned aastad ka praosti ülesannetes.

Sinu piiskopiks valimine 1992. aastal kõigest 45aastase mehena oli EELKs ajalooline hetk. See tähendas omal kombel uue ajastu kättejõudmist ja kiriku laiemal pinna juhtimise ülevõtmist uue, energilise ja sisemiselt motiveeritud vaimulike põlvkonna poolt. Sina ning sinu lähimad sõbrad ja kaasvõitlejad, kellest enamik on ka täna siin, olete olnud viimase veerandsajandi kestel meie kiriku alustaladeks. Olete seda jätkuvalt!
Usun, et kirikuloolased hindavad aastate ja aastakümnete pärast seda ajajärku Eesti luteri kiriku ajaloos uute tuulte ja muudatuste ajastuks, kus EELK ei identifitseerinud ennast enam ainult reformatsiooni tulemusena sündinud evangeelse ja luterliku, kitsamas mõttes konfessionaalse ja territoriaalse rahvuskirikuna, vaid nägi ennast evangeelse luterliku rahvakirikuna osana Pühast Üleilmsest Apostlikust Kirikust – kogu Kristuse kirikust, mis pidi paremini väljenduma ka igapäevases kirikuelus.
Sellest annavad tunnistust elluviidud reformid ja muudatused meie kiriku liturgias, vaimuliku ameti mõistmises, teoloogilises mõtlemises, praktilises vaimulikus elus paljus muus, mida täna peame oma kiriku näoks. Oikumeenia teostumine päriselus ning astumine vennaarmastuses ja osaduses üksteisele üha lähemale ja lähemale kõikide Eestis tegutsevate suuremate kristlike kirikute osalusel jääb samuti sellesse ajajärku. Selle osaduse ja armastuse vilju näeme ka täna sellel tänujumalateenistusel.

Me ei saa sellest kõigest kõneldes jätta rääkimata sinust, Einar, kui kirikuvalitsuse liikmest, kes sa oled olnud juba 27 aastat, ning ka loomulikult Eesti Kirikute Nõukogust, mida enne ameti üleandmist peapiiskop Andres Põderile olid kõige pikemat aega ehk tervelt 20 aastat presidendina juhatanud.
Erinevaid ülesandeid, nii kiriklikke kui ühiskondlikke, oled sa täitnud oma pika teenistusaja jooksul arvukalt ning sind ja sinu ustavat teenistust on märganud ning tunnustanud meie oma kirik, Eesti Vabariigi president ja paljud ühiskondlikud organisatsioonid, asutused, institutsioonid ja ordud.
Kuid nagu sa oma hiljutises intervjuus ajalehele Eesti Kirik nimetasid, on kõige tähtsam näha kõige välise taga inimest ja ka olla ise inimene. Seda sa tõepoolest oled täna ning oled olnud läbi oma elu ja teenistusaja. Olles ise tulnud läbi väga valusatest isiklikest elu keerdkäikudest ja kaotustest, oled sa jäänud inimeseks, keda armastatakse, kelle sõna võetakse kuulda, kelle arvamusega arvestatakse, kellelt oodatakse kinnitust, juhatust, õpetust, lohutust – head sõna.
See ei ole olnud niisama juhuslik kirikupoliitiline või administratiivne manööver, et sinust sai omal ajal piiskop või et sinu hoole alla on juba kõik viimased aastad antud meie uue värske vaimuliku kaadri – diakoni- ning preestrikandidaatide juhendamine ja õpetamine pastoraalseminaris. See on sobiv ja õige ülesanne piiskopile, kuid siiski mitte igale piiskopile. See ülesanne on usaldatud sulle jätkuvalt ka pärast tänast, mitte seetõttu, et kedagi teist pole võtta, vaid seetõttu, et sinus on olemas kõik see, mida ühelt vaimulikult juhendajalt, mentorilt, õpetajalt, teejuhilt ja teelesaatjalt oodatakse.

Sa oled suurepärane karjane ja ülevaataja, kellele ma ise olen alates hetkest, mil sa ühena esimestest sinu poolt vaimulikuks ordineeritutest käed peale panid, austuse ja suure lugupidamisega alt üles vaadanud. Sulle kui õpetajale, ülevaatajale ja piiskopile, kuid kõige enam kui heale vennale, sõbrale ja inimesele.
Armas Einar, ma ütlen sulle isiklikult ja ka kogu meie Eesti luteri kiriku nimel palju tänu. Ning soovin sulle rohket Jumala õnnistust, tema varjavat kätt sinu ja su lähedaste ning sinu perekonna üle. Soovin rohkelt jõudu, indu ning tervist jätkuvaks teenimistööks Issanda viinamäel emeriitpiiskopina ja pastoraalseminari juhatajana.
Üheskoos Kristust Isandana teenides võime ka tänase vaimuliku juhtsalmi peale mõeldes „viletsate ja vaestena“ tema ette astuda kindlas usus ja veendumuses, et Kristus ise teeb meid oma armust ühel päeval rikkaks ja vägevaks oma kuningriigis, kuhu me oma teenistusega Issanda Kristuse enese kutsel ja tema Kiriku volitusel teel oleme.
Soovin sulle, armas vend, sõber ja õpetaja, selle teekonna jätkamiseks palju õnne ja õnnistust!
Aamen.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)