Urmas Petti kolumnid said raamatuks

Autori valikul on raamatusse «Iga sekund on värav» (kaanepilt fotol) kogutud ajalehes Eesti Kirik aastatel 2008–2012 ilmunud Urmas Petti kolumnid.

Isegi mõnesuguse üllatusena siinkirjutajale saab kinnitada, et need kirjanduslikud palad moodustavad ühtse terviku, otsekui kee, kus igal pärlil on ühendav roll. Fookusesse võttes aktuaalse teema, küsimuse või probleemi, ilmusid nad ajalehes ühekaupa, ülesandeks aidata lugejal toimunut mõista. Nüüd, samade kaante vahel, on nad omamoodi ajalooraamatuks, mida lugedes meenuvad viie aasta sündmused maailmas, Eestis ja meie kirikus.
Õnnelikud on inimesed, kes on Urmas Petti sõbrad, õnnega koos need, kellele ta on õppejõud ülikoolis või koguduseõpetaja Tartu Ülikooli-Jaanis. Seda muhedat olemist, terast mõistust ja laia teadmisteringi, mis Urmasest Urmase teeb, saavad nüüd kogeda ka selle raamatu lugejad.
Väike eneseiroonia ja sõbralik tögamine on võtmeks, mis aitab Urmas Pettil ka kõige komplitseeritumat teemat käsitleda viisil, kus ei ole kohta viha külvamisel ja vaenu õhutamisel. Ta vaatleb, mõtleb ja ütleb. Ütleb otse ja ilustamata. Ent mitte kohtumõistjana «kivi võttes», kui ka käsi teinekord taskus rusikasse tõmbub.
Asjade ilmestamiseks tõmbab ta paralleele teiste aegade ja oludega, oma suurele lugemusele toetudes viitab maailmatasemel arvamusliidritele ning kodumaistele tüvitekstidele. Martin Lutheri uurijana ei soovi ka teoloogiadoktor Urmas Petti olukorda hinnates «kirikut lammutada», vaid «usku puhastada», tehas panuse inimese mõistusele ja südametunnistusele.
Raamat on meid kõiki puudutavast, elust enesest. Muist küsimusi («Kui suure osa võib ikkagi omistada isiklikule usule ja tõele, vastandades neid institutsiooni autoriteedile?»; «Aga mida me ikkagi usume ja kas see on adekvaatselt nimetatav?»; «Ent kas usk on tõesti lõppematu varandus või kus seda juurde ammutada, kui napib?») paiskab autor lugejale.
Teistele lisab oma käsitluse («Üha kraaklemist jätkates tunnistame endid ju lasteks, kel raske leppida teise teisitiolemisega, tahtes usku pigem omada kui selles olla.»; «Tänapäeval meenutab kogudusevaimuliku töö «inimesele tänavalt» pigem oskusi kui haridust nõudva kohaliku poliitiku (mõne meelest lausa politruki), pisiärimehe, muuseumivalvuri või huviringi juhi ametit.»; «Üks suuremaid pettekujutlusi, mille paistel inimesed ennast soojendada armastavad, on valikuvabadus.»).
Autor püüab mõista tänapäeva ja tema inimest («Ilmselt on vale öelda, et tänapäeva inimene ei otsi ega vaja lunastust, ta mõistab ja mõtleb sellest teisiti, seepärast kohutab nii see, mida Piiblist loetakse, kui see, mida kirikus kuuldakse.»), positsioneerides ennast toimuva keskele («Segastel aegadel on vahel vastupandamatu kiusatus paluda õpetajail olla vait ja lasta meil lindu kuulata.»; «Päris elu ei sarnane olümpiamängudega, kus antakse vähemalt kolm katset /…/ ja nelja aasta pärast võib ju uuesti proovida.»; «Vahel mõtlen, kas teoloogia puhul kehtib sama, mida teadlased ütlevad päikese- ja venelased viinavõtmise kohta, et need on väikeste doosidena absoluutselt kahjutud isegi suures koguses.»).
Lummab autori oskus lõimida oma kirjatöödesse poeetilisi mälupilte, tähelepanekuid loodusest, tundeid ja aistinguid («Päevatõus järvel on sootuks teistsugune kui mere ääres. Vähem trompeteid ja löökpille, rohkem viiuleid ja flööte. Kammerlikum, piltlikult öeldes.»).
Eesti Kirik võib Urmas Pettit oma sõbraks, nõuandjaks ja kaastöötajaks pidada. Oskame seda hinnata ning soovitame käesolevat üllitist kõigile, et tutvuda maailmaasjade mõistmiseks vaimset haaret omava inimese vaadetega.
Raamat, mille kaanekujunduse on teinud Elen Apsalon, on müügil Eesti Kiriku toimetuses, Tartu Jaani kirikus ja Pauluse raamatupoes. Eesti Kiriku toimetuse väljaantud raamatut saame saata ka postiga. Selleks võtke ühendust tel 733 7795 või sirje.kasemaa@eelk.ee, hind koos saatekuludega on 6 eurot.
Liina Raudvassar