Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Urmas Paju: suurem vald loob eelduse arenguks

04.10.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Urmas Paju teenib Võnnu kogudust 2003. aastast. Viimased neli aastat on ta olnud ka kohaliku vallavolikogu esimees. Rita Puidet

Võnnu koguduse õpetaja Urmas Paju on Võnnu vallavolikogu esimees ja kandideerib volikokku ka eelseisvatel valimistel. Muutunud piiridega kohalike omavalitsuste valimised toimuvad 15. oktoobril.

Ajalooline Võnnu on olnud üks suuremaid ja rahvarohkemaid kihelkondi ning praegu on tema piirides kokku kümme Tartu ja Põlva maakonna valda, edaspidi viis. Oktoobris, pärast kohalike valimiste tulemuste väljakuulutamist jõustuvad uute omavalitsuste piirid ja valdade nimed. Otsuse järgi jääb alles 79 kohalikku omavalitsust: 15 linna ja 64 valda. Ühe valla moodustavad Võnnu, Haaslava ja Mäksa vald, kandes edaspidi Kastre valla nime.

Linnasid puudutab haldusreform tõenäoliselt vähem. Kuidas elu aga maal kujunema hakkab? Juttu on olnud, et kirikuõpetajatel võib valdade liitmisega seoses olla võimalust rohkem esile tõusta. Kas sinul on selgust, mis toimuma hakkab?
Ma ei usu, et uus vald aitaks kogudusel kohalikku ellu kuidagimoodi rohkem integreerida. See võib nii olla juhul, kui kihelkonna piirides liituvad väikesed vallad ning vaimulik ei pea enam asju ajama ja koguduse olemasolu vajalikkust tõestama mitmes omavalitsuses.
Senisega võrreldes võib samas minna ka keerukamaks. Kui siiani paistis kirik vallamaja aknasse ilusasti ära, siis kuigivõrd pidi kirikuga arvestama. Kui nüüd kolib vallamaja valla teise serva, volikogu liikmed näevad kirikut harva, ei tea tulemust öelda.

Ent siiski?
Võnnu kogudus on neljas vallas ainus kihelkonnakogudus, mingisuguse kultuurilise aluse koostööks see annab. Uutel valdadel on iseseisvate omavalitsustena sügavam mõte. Valdade liitmise peamine kriteerium oli 5000 elanikku, mis on väikseim mõistlik alampiir.
Mingist elanike arvust alates tekib vallal võimekus vaadata tulevikku, suunata-korraldada oma elu, mitte elada ainult peost suhu. Näiteks kui siiani riik avas meetme muuseumide rahastamiseks, aga vallal oli võib-olla vaja hoopis lasteaeda remontida, hakati siiski muuseumi rajama, sest selleks sai raha ja muuks võimalusi polnud. Nüüd tekib vallal endal võimekus investeerida, kas või laenu võtta ja seda tagasi maksta.
Sama moodi võime võrrelda kogudusi. Pisikeses koguduses sõltub näiteks piiblitunni pidamine sellest, kunas vaimulikul on aega seda pidada põhitöö kõrvalt. Nii on kõikide koguduse asjadega. Tartu Pauluse või Peetri kogudus suudab ehk teha plaane kümneks aastaks. Väikeses koguduses ei tähenda planeerimine suurt midagi. Kui keegi tore inimene paneb korjanduskasti 500 eurot, siis saab midagi teha, kui ei pane, siis ei saa.

Kuidas muutub ametnike arv vallavalitsuses?
Väikeses koguduses ei ole inimesi, ei ole rahavoogusid, sama on väikese omavalitsusega. Üks ametnik ei suuda olla pädev üheski asjas, kui ta peab tegema maakorraldustööd ja ehitusjärelevalvet, koostama ehitusdokumentatsiooni ja lõpuks käima vallamaja taga ümber kukkunud prügikasti püsti tõstmas. See on pisikeste omavalitsuste praegune olukord. Inimene võib olla väga tubli, aga kui ta peab tegelema liiga paljude asjadega, killustab ta ennast.
Natuke siiski tuleb töötajate arvus kokkutõmbamist, tõenäoliselt puudutab see raamatupidajaid. Samas ma ei usu, et saab väheneda sotsiaaltöötajate arv. Pigem vaadatakse kohustused ja spetsialiseerumist nõudvad küsimused üle. On olnud aegu, kus sotsiaalnõunikuna on tööl olnud tubli inimene, ettevalmistuselt hoopis raamatupidaja. Küsimus on ressursside efektiivses kasutamises ja võimalikult hea teenuse pakkumises. Rahalist kokkuhoidu tõenäoliselt ei ole.

Tean, et mõnel pool ehitatakse juba uusi ruume.
Meie valla keskus hakkab olema kõige suuremas vallas ehk Haaslavas. Seal on kõige pisem vallamaja ja pööningut ehitatakse välja, sest kõik ametnikud ei mahu sinna majja ära. Kui mitu osapoolt liitub, peab tegema kompromisse. Kas tulemus on alati efektiivne ja terve mõistuse kohane, pole garanteeritud.
Tulevase Kastre valla nimigi ei meeldi paljudele ega ütle midagi. See on lihtsalt vana metskonna nimi. Tegemist on kompromissiga. Nime ja keskuse osas said praegused juhid sellisele kokkuleppele. Pole välistatud, et keskuse asupaika ja nime tulevikus muudetakse.

Kas ametnikud vallainimestele kaugeks ei jää?
Ametnike asukoht polegi kõige olulisem. Tulevikus levib kaugtöö vorm aina enam ning juba praegu elanikel vallamajja väga asja ei olegi. Keskkonnaspetsialist, maa- või ehitusnõunik jt võivad rahulikult oma kabinetis arvutit ja telefoni kasutades tööd teha.
See on üks efektiivse arengu suundasid, et iga spetsialist saab keskenduda põhitööle. Võndu jääb valla teeninduspunkt, et kohalik inimene saaks vajalikud paberiasjad aetud. Siin hakkab töötama korraliku väljaõppega klienditeenindaja, kes peab suutma aidata kõiki dokumente vormistada ja vajadusel operatiivselt vahendama teavet valla keskuses oleva spetsialistiga.

Ootus või hirm?
Haldusreformiga seoses on inimestel mõlemaid tundeid. Ühtepidi on hirmu, samal ajal lootust, et raha tuleb juurde ning hakatakse seda-teist ja kolmandat tegema. Tegelikult raha juurde ei tule, pigem on tänased vallavalitsused kogudustega sarnases olukorras, et nad veel hingitsevad ja suudavad täita esmaseid ülesandeid, aga arenguvõimalust sellise ressursi ja struktuuri juures enam pole. Muudatused on vältimatult vajalikud nii kohalikul omavalitsusel kui kirikul.
Ka meie tänased pisikesed kogudused ei suuda täita kõiki oma ülesandeid. Hea on, kui suudame ristimised ära korraldada, neid on vähe, aga matustega läheb raskemaks, sest tuleb leida sobiv aeg nii leinajatele kui vaimulikule. Mis puudutab kinnisvara korrashoidu ja korrektset raamatupidamist, nende küsimustega on paljudel raskusi, rääkimata laste- või noortetööst koguduses.

Kandideerid vaimulikutöö kõrvalt ka seekordsetel valimistel. Kuidas suudad kahte ametit ühendada, ennekõike ajaliselt?
Kirikutöö eest ei maksa keegi mulle palka ja ma ei saa seda võtta ametina. See on südame sund ja suur eesõigus, et ma saan ja tohin jumalariigis midagi teha. Aega, ressurssi ja oskusi selleks võiks olla palju rohkem. Võiks olla hulga karismaatilisem, võiks olla aega jutlusi pikemalt ette valmistada, aga paraku … Eks me suur osa vaimulikest peame tegema mingisugust ilmalikku tööd. Minu jaoks on ilmalike töö tegemiseks kohalik omavalitsus, aga seegi töö ei ole päris tööna võetav, sest majanduslikult ei tasu see kuidagi ära. Teen ka ilmalikku projektijuhi tööd puhtalt selle pärast, et perel leib laual oleks. See on elu paratamatus.

On see siis armastus?
Iga inimese kohustus on seista hea selle eest, mis tema ümber on. Lisaks sellele, et oma kodus peremees olla, peab ka aia taha vaatama. Lihtsam on rusikat viibutada, kui panna käed külge ja proovida midagi ära teha. Ma ei ütleks, et see on armastus, see on hoolimine oma kodust, oma kihelkonnast.

Valida erakonda või inimest?
Maakohas ei vaadata erakondi, vaid inimesi. Mõnel erakonnal ei ole maaelu arendamiseks mingit tõsiseltvõetavat programmi, aga kui sinna on koondunud tublid inimesed ja nad suudavad head tööd teha, siis neid valitakse. Mina kuulun IRLi, seda ma ei salga, aga ei tõsta ka esile. Teeme koostööd teiste erakondadega. Koguduse üks organist kuulub Keskerakonda ja kandideerib naabervallas, teine aga on sotsiaaldemokraat – ei mäleta, et meil oleks kunagi olnud maailmavaatelist tüli. Nagu kogudus ühendab erinevaid inimesi Jumala juurde, nii ühendab väike omavalitsus hea tahtega inimesi.
Rita Puidet

Urmas Paju
Sündinud 7.2.1972 Tallinnas.
Ordineeritud diakoniks 2003, preestriks 2007.
Teenib Võnnu Jakobi kogudust alates 2003.
Võnnu vallavolikogu esimees, pühapäeviti kirikuõpetaja, argipäeviti projektijuht.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)