Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Urmas Oras: elu on lihtsalt kulgenud

06.05.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Kaks aastat tagasi sünnipäeval oli aasta vaimulik Urmas Orast palverännakul Iisraelis. Fotol koos reisijuht Viljar Lihtiga (vasakul), selja taga Surmavarjuorg. Erakogu

Kirikuõpetaja ja kaplan Urmas Oras sai 2. mail 60. Suvel tähistab ta veel ühte tähtpäeva – Tartu hooldekodus saab täis 25 tööaastat.

Hommikuti tööle minnes möödun Liiva tänaval hooldekodust. Nina tõmbab suurest ventilatsioonitorust õhku paiskuvaid lõhnu ja võin arvata, mida päeval hoolealustele süüa pakutakse. Paari aasta eest korrastati sealne aed ja esimene mõte on teha intervjuu aias. Ent hooldekodu reeglid on eriolukorra tõttu karmid ja appi tuleb helendav ekraan ning toimub distantsintervjuu.

Vabalt hingates

Urmase puhul meenub rahvalik ütlus: vaga vesi, sügav põhi. Ütluse tähendus tuleb aga Urmasele mõeldes ümber sõnastada. Ta on rahulik, tagasihoidlik ja tagaplaanile hoidev, teadmiste ja oskuste pagas on suur. Küll ütleb Urmas, et pooleli jäänud keemiaõpingutest ülikoolis on ta kaasa saanud vaid mõne praktilise oskuse. 

Filoloogiaõpingutest on rohkem kasu olnud, sedastab ta. Soome keele grammatika tundmisele andis dotsent Paula Palmeos põhja, sõnavara hakkas täienema pärast ülikooli, kui Urmas rahvaluulearhiivis töötas ja soomlastega suhtlema hakkas. Kirikus on soome keele oskus väga vajalik.

Teetähiseid Urmase ajateljele paigutada ei ole kerge. Urmas meenutab, et on lapsena ristitud Tartu Peetri kirikus, noorena saanud usulise äratuse Tartu Kolgata koguduses, leeris käinud ja laulatatud jälle Tartu Peetri kirikus. Ta oli koguduses tegev aastast 1983, laulis siis kooris. Kümnendi lõpus võis kirik vabamalt hingata ning Urmas käis Eenok Haameri korraldatud usuõpetajate kursusel ja hakkas pidama Äksis pühapäevakooli.

Põhjanaabrid saatsid Eestisse diakoonia- ja hingehoiukoolitajaid ja õpetaja Margit Nirgi kutsus ta tõlgiks. „Ma ei olnud mingi hea tõlk, ajapikku olen ehk paremaks saanud,“ jääb Urmas tagasihoidlikuks ja lisab hiljem: „Mina pole mingisugune täiuslik inimene olnud.“ Tähtsat rolli mängis aastane hingehoiukoolitus kirikuinimestele ja meedikutele. Viimati mainitute grupis oli paarkümmend inimest ja neile mõeldud loenguid Urmas tõlkiski, aga käis kuulamas ka teoloogidele mõeldut ja läbis kogu kursuse.

Kaks avaldust

Urmas räägib, et on tööle kandideerimiseks esitanud elus kaks avaldust ja mõlemad on saanud äraütleva vastuse. Ühe siis, kui jättis keemiaõpingud pooleli ja soovis minna kooli laborandiks. Teise 21 aastat tagasi, kui kandideeris koormusega üks päev nädalas vähikliinikusse, kus oli aastaid käinud vabatahtlikuna. 

Kuidas küll ühe inimese ellu nii palju mahub? Urmas Oras laulab mäluasutuste segakooris MaSk, töötab ja teenib, on isa ja vanaisa. 1993 ordineeriti Urmas diakonõpetajaks (2017 sai õpetaja õigused), aga ta on varem õppinud ka Soomes Lapua rahvakoolis usuõpetajaks. 

Sealt sai ta kontaktid misjoniorganisatsiooniga Rahu Sõna ja kui ta Äksi koguduses teenis, hakkasid rahusõnalased külas käima. 1994 hakkas ta koos soomlastega Tartu hooldekodus teenistusi pidama ja armulauda jagama. Ta on soome keelest tõlkinud Lars Levi Laestadiu­se jutlustekogu (välja andnud) Esikoislestadiolaiset ry, 2014) ja muid raamatuid.

Saama peal väljas

1995 esitas Tartu hooldekodu juht Urmas Orasele kutse tööle asuda. 2009. aastast on see täiskohaga töö majas, kus pidevalt viibib 170 elanikku. Tutvust teha ja suhtlust alustada on lihtne, kinnitab kaplani ametit pidav Urmas. Näiteks küsib alustuseks, kas elaniku nimesilt on ikka õigesti kirjutatud.

Vaimuliku kohustus on pidada kiriku- ja regilaulutundi ning jumalateenistust, hoolitseda, et hoolealustel oleks kehtiv ID-kaart. Selgi päeval, kui juttu ajame, on ta viinud PPAsse kahe isikutunnistuse taotlused. Igapäevaselt tekib vajadus tema järele ka siis, kui kellelgi on probleeme internetiühenduse või mobiiltelefoniga.

Arvamuse, et hooldekodus on emotsionaalselt raske töötada, Urmas kummutab. Inimesi on mitmesuguseid: nii sõbralikke kui neid, kes turris ja tujutud. Õnneks on alati positiivseid inimesi, kes päeva ilusaks teevad. Enamasti muretsetakse maiste asjade pärast, aga on näiteks üks väga meeldiv usklik naine, kes on kurtnud, et Vana Testamendi lood ei tule hästi meelde. 

Möödunud aastal rääkis Urmas uudist, et Ameerikas oli üks saja-aastane naine Piibli läbi lugenud 60 korda ja kinnitanud, et miski ei takista teda pühakirja veel kord lugemast. Urmas naljatab, et kui nii palju lugeda, siis jääb midagi meelde ka. 

Ja täpsustab, et on ise Piibli raamatud eraldi läbi lugenud ehk mitu korda, aga kaanest kaaneni järje peal püsinud korra. Lugemiseks ei ole tal kindlat tempot ega normi. Sõnab vaid, et pühakirja lugemine on väga hariv. Kellelegi ta piiblijuttudega peale ei käi, kuigi „mina olen ju nagu saama peal väljas“, lisab ta. Neid päevi, mil teda vestlema kutsutakse, võiks olla rohkem. 

Palvevastus

Urmas kõneleb, et ka eakad inimesed on tihti kinni maiste asjade küljes. Igavikuteema muutub aktuaalseks vaid mõnele. Urmas räägib sellest küll kirikutunnis, aga ei püüa ühtki küsimust kellelegi ette sööta. Siiski on olnud üllatav, et inimesed, kes ei ole kirikus käinud, tulevad kirikutundi. Neid näiteid on olnud ja need teevad südame soojaks. Nagu kõik usalduslikud suhted, kinnitab kaplan.

Vahel on isakoju kutsumine oodatud sündmus. Urmas räägib loo, kuidas kord kutsuti ühele naisele kiirabi. Naine oli vaevatud ja pahane, et talle arst kutsuti. Urmas luges temaga meieisapalve, naine rahunes silmapilkselt ja tema olemine läks paremaks. Naine jäi rahulikult lamama ja kümme minutit hiljem oli ta kustunud.

Urmas tunnistab, et oleks hea, kui töö koju kaasa ei tuleks. Vanarahvas on rääkinud, et surma ees kaob hirm siis ära, kui surnut puudutad. „Olen vahel aidanud surnut riietada. Surm ei ole minu jaoks tabu,“ sõnab ta. Aga vahel hakkavad inimeste vaevad painama, tulevad unenägudesse või ei lase magada.

Jälje jätavad äkksurmad. Inimene elab, suhtled temaga ja äkki teda ei ole. Kõiki püüab ta aga julgustada elama, sest on ka neid, kellele elamine on koormaks muutunud.

Ristpistes vaip

Urmas mõtiskleb, et hingehoiuteema tuli tema ellu justkui juhuslikult. Ja räägib kunagi Kuremäe kloostrist ostetud venekeelsest raamatust „Mittejuhuslikud juhused“. Seal on lood imelikest juhtumistest, mis moodustavad kui ristpistes vaiba. Vaipa altpoolt vaadates näed arusaamatut sigri-migrit, pealtpoolt aga ilusat mustrit. Nii on inimese elu ka. Meie vaatame alt, Jumal ülevalt.

Ta meenutab nelipühi kiriku piiskoppi Allan Lauri (1945–2004), kes sai varakult Issandalt kojukutse. Tänu piiskopile tulid paljud inimesed Jumala juurde. „Mul on see kogemus, et Jumalat võib usaldada,“ sõnab Urmas.

Selle usaldusega võttis Urmas 2016. a vastu praost Ants Toominga kutse ja läks aastaks teenima Palamuse kogudust. Sisimas ta kahetses Äksist äraminekut. Hiljem on lepingut Palamuse kogudusega pikendatud. Praegu oleks ta valmis õpetajakohast loobuma, kui leiduks pühendunud asendaja. Aga pole leidunud. 

„Ei teagi, kas rahahimu on nii suur, et ei ole lahkumisavaldust esitanud,“ on Urmas säilitanud huumorimeele. Praegu, eriolukorras, Palamuse kirikus jumalateenistusi ei peeta, aga peale tema käib pühakojas veel teoloogiaüliõpilasest kirikumees, kellega koos peetakse palvus. Ja jätkab omal muhedal moel: „Ma olen mugav inimene, mul on oma kabinet, oma arvuti. Hiljuti sain skanneri. Ma ei ole uute väljakutsete otsija. Elan oma elu tasapisi, palveperioodid on vahel intensiivsemad, vahel vähem intensiivsed.“

Ka praeguses eriolukorras püüab Urmas olla katalüsaator, kes suunab inimeste mõtteid. Hooldekodus on ju inimesed muidu vabad, käivad linnas või surnuaial. Aga praegu peavad kõik viibima oma osakonnas ja soovituslikult oma toas ning inimesed tunnevad end ahistatult. Ainult post käib. Urmase julgustav sõna on oluline kõigile. Kui Urmas midagi kardab, siis seda, et võib hooldekodusse nakkuse viia.

Rita Puidet

Urmas Oras

Sündinud 2. mail 1960

Õppinud Tartu ülikoolis paar semestrit keemiat ja lõpetanud 1988 filoloogiateaduskonna, usuteaduse instituudis 1991–1999

Ordineeritud 7. aprillil 1993, õpetaja õigused antud 8. veebruaril 2017

Töötab Tartu hooldekodus aastast 1995, teenib Palamuse kogudust

Teeninud Äksi kogudust 1993–2009, Torma kogudust 1995–1998; teenib Soome kogudust aastast 1994 ja Palamuse kogudust aastast 2016

Tunnustatud: 2016 EELK aukiri, 2017 EELK tänukiri, 2017 aasta vaimulik

Pildigalerii:

Urmas Oras eriolukorras ja tööl. Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)