Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Urmas Nõmmik: teoloogia ehitab sildu ja avab uksi

18.01.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik ei pea end ei liberaaliks ega konservatiiviks. Kätlin Liimets

Tartu ülikooli peahoones tegutsevat, 1991. aastal taasavatud usuteaduskonda on ikka iseloomustanud asjassepühendunute väike pädev seltskond ja koduselt sõbralik õhkkond.

Mullu novembris valiti usuteaduskonna uueks juhatajaks Vana Testamendi (VT) ja semitistika õppejõud dr Urmas Nõmmik (41). Erakordne on see sündmus selles mõttes, et esmakordselt juhib teaduskonda inimene, kes on taasavatud teaduskonna kasvandik, olles kolmanda lennu vilistlane.

Oled tänaseks (09.01. – K. L.) olnud ametis nädala. Kuidas hommikuti ärkad: kas helge ja teotahtelisena või pigem murelikult?
Kui nii küsid, siis on see teotahteline mure.

Kuidas hindad usuteaduskonna olevikku?
Seis on väga hea, kuigi muretseme ja kurdame nii omavahel kui ka avalikult. Kui võrrelda 20 aasta taguse ajaga, siis on meil näiteks praegu korralik raamatukogu kasutada. Seega Tartus on võimalik päriselt teadust teha. Lisaks on tekkinud arvestatav hulk doktorikraadiga teolooge.

Millised on hetkel valupunktid?
Üleüldine foon ühiskonnas ja eriti otsustajate hulgas on selline, et humanitaarid peavad kogu aeg oma eksistentsi tõestama. See takistab tegelemast asjade sisuga ja mõjutab ka rahastamist. Kogu kõrghariduse ja teaduse rahastamine on olnud viimased 10–15 aastat paraku kaldu loodusteaduste suunas.

Kas sul on plaanis uuendusi?
Ei ole suuri muudatusi plaanis, eelmised juhid on olnud väga head. Riho Altnurme aegne juhtimine oli stabiilne ja usuteaduskond on oma koha ülikoolis leidnud. Viimase aasta jooksul tegi eelkäija Tõnu Lehtsaar väga palju, et me ülikooli uues struktuuris ennast positsioneeriksime. On hea siit jätkata.
Praegu on käsil õppekavade muutmine, mis on lakkamatu protsess. Viimasel ajal tegeleme ka oma identiteedi selgema sõnastamisega.

Milline on usuteaduskonna identiteet?
Oleme päris mitmes mõttes sillaehitajad. Ehitame silda kirikute, erinevate usundite, ühiskonna ja akadeemia vahel, samuti kristlike kirikute ja teiste usundite vahel, ka kristliku teoloogia ja kaasaegse teoreetilisema religiooniuurimise vahel, teooria ja praktika vahel.

Usuteaduskonnas on kaks õppesuunda: teoloogia ja religiooniuuringud. Teoloogia on järjest kahanevas positsioonis olnud. Kuidas edasi?
Ei ole siin pessimistlik. Mulje on kiire tekkima, kuna üliõpilaskond on teatud nägu. Bakalaureuseastmesse tullakse peaaegu eranditult otse gümnaasiumist ja vähe on neid, kes kohe alguses ütlevad, et tahavad õppida kristlikku teoloogiat. Aja jooksul muidugi nii mõnedki spetsialiseeruvad just sellele. Sõnastaksin nii: õppejõudude ja teadustöö poolest ei ole teoloogia tagasitõmbuvas positsioonis.

Reaalteadustes tõstavad järjest pead võõrkeelsed loengud ja teadustööd. Kuidas on olukord usuteaduskonnas?
Oluline on eluterve tasakaal. Ingliskeelsete kursuste arv küll kasvab, doktoritööde puhul ka kindlasti inglise keel domineerib üha rohkem, ent on näiteks ka saksa keelt ja loomulikult eesti keelt. Peame olema ühe jalaga Eestis, andma ühiskonnale maksimumi, ja teisega rahvusvahelisel tasandil. Ka siin tuleb silda ehitada.

Kas sinu akadeemiline tegevus jääb nüüd mõneks ajaks tagaplaanile?
Hinnaalandust ei tule. Lõpetasin just habilitatsioonimonograafia – see on kirjastamiseks vastu võetud. Raamatuprojekte on töös kolm. Olen järgnevad kolm aastat ka jätkuvalt tihedalt seotud Helsingi ülikooli usuteaduskonna tippkeskusega.

Sinu uurimisteemad on olnud psalmid ja Iiobi raamat ehk VT tarkusekirjandus ja poeesia. Kuidas selline huvi tekkis?
Usuteaduskonda tulin õppima paganana, keda religioossed küsimused huvitasid. Õppimise ajal, tol ajal oli õppekava väga selgelt protestantlik-teoloogiline, sai selgeks, et seda materjali ei omanda ilma isikliku Jumala-suhteta. Pealegi isiklik suhe oli juba tekkimas niikuinii. Nõnda tuli ka kolmandal kursusel õppides loomulikuna ristimine ja leeritamine.
VT tuli huvisfääri enam-vähem samal ajal. Hakkasin tegelema Uku Masingu pärandiga. Bakalaureusetöö teema oli Masingu magistritöö deemonliku Jumala aspekti analüüs. Eelkõige tegeles Masing aga just Iiobi raamatuga.
Tekkis ka kontakt külalisõppejõu prof Otto Kaiseriga, kellest sai minu magistri- ja doktoritöö juhendaja. See suhe õpetajaga oli väga tugev. Kaiser ei ole ainult vanatestamentlane, vaid teoloog kõige paremas mõttes, ka väga tugev süstemaatika tundja. Vaimne side temaga on siiani tugev.
Kindlasti tuleb nimetada ka prof Kalle Kasemaa mõju. Tema loengud olid omal ajal kõige huvitavamate hulgas. Lisaks on ta laia horisondiga tõlkijana olnud mulle algusest peale eeskujuks.

Eelmise aasta suurel reedel kirjutasid veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia, et keskajal võtsid Kristuse kannatuste ja surma kujutajad üle jooni Iiobi ikonograafiast. Kas Iio­bil kui VT kannatava inimese prototüübil on olnud osa sinu usulises arengus? On see viinud sind kannatava Kristuseni?
See on dialektika, mida on väga raske sõnastada. Mulle on ette heidetud, et rõhutan rohkem võidukat ja ülestõusnud Kristust. Minu jaoks on olnud oluline tasakaal eksistentsiaalsete ja religioossete küsimuste käes vaevleva Iiobi ja lahenduse ehk Kristuse vahel.
On ju ka olemas nn VT evangeelium, millest on kirjutanud näiteks Masing. Mõlemas, nii Vanas kui ka Uues Testamendis on olemas nii vihane kui ka armastav Jumal. Iiobi raamatust leiame eksistentsiaalsed-religioossed probleemid, aga samas viidatakse seal ka lunastusele. Seda on raske sõnastada. See on pigem läbitundmise ja läbikannatamise teema. Kristuse sündmuse puhul on ju ka mõlemad aspektid: on kannatus, absoluutne alandus ja tuhast tõusmine.

Kannatus ja tuhast tõusmine. Iiobi raamatus öeldakse: Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud. Kas need on ka sinu isiklikud teemad olnud?
Olen hakanud rääkima ennetavast või profülaktilisest kannatusest. Üha rohkem meeldib mulle rollimäng, eriti teoloogias ja religiooniuuringutes. See on valdkond, kus meil on tulevikus võimalus palju rohkem ära teha. Siinses elus ei pääse kannatustest, ent on võimalik kannatust ette reflekteerida ja seeläbi olla tugevam.
Paratamatuse mõtestamine on viinud nende uurimisteemadeni. Kõik ei ole elus ette määratud, on ka juhust. Olen hakanud mõtlema, kas tänapäeva misjoni strateegiates ei peaks olema esikohal just Iiobi, Koguja ja Õpetussõnade raamatud, mida lugedes inimene mõistab, et tema eksistentsiaalsed küsimused pole midagi uut, need on saatnud inimesi läbi aastatuhandete. Ent nendega ei pea piirduma, on võimalik astuda samm edasi ja jõuda evangeeliumi vastuseni.

Oled pool aastat aidanud teenida EELK Tamsalu kogudust. Kas see oli raske otsus või on vaimuliku kutsumus sinus olemas?
Tamsalu kogudus vajas abi. Olen vaimuliku töö üle rohkem kui 20 aastat mõtelnud. See kutse on väga selgelt olemas, et kirikus oma panus anda, aga paljudel pragmaatilistel põhjustel ei ole saanud seda teostada. Nüüd oli mitme asjaolu kokkusattumine see, et ütlesin oma jah-sõna.

Iiobi raamatus on olulised kõned, sealhulgas Jumalaga. Millisel viisil sina kõneled või Jumal sind kõnetab?
Rääkides üliõpilastega ilmutusest, alustan taipamise küsimusest. Kõige lihtsamal kombel saab taipamist seletada anekdoodi näitega. Anekdoot on lugu, kus midagi olulist jäetakse rääkimata ja selle avaldamine lõpus tekitab ootamatuse efekti ja taipamise ning erilise rõõmu sellest.
Selline taipamine ja suuremgi on, Jumal tänatud, olnud minu elus pidevalt olemas. Ka palvetamisel, jumalateenistusel osalemisel, armulaual käimisel või nüüd ka jumalateenistuse läbiviimisel tekkiv efekt on jumalikuga sidepidamise viis.

Kuhu paigutad end teoloogilises mõtlemises. See on huvitav, kuidas sa VT eksegeedina oled jõudnud kasvõi nende seisukohtadeni, mida partnerlusseaduse diskussioonis 2014. aastal väljendasid.
Minu jaoks pole olemas liberaalset või konservatiivset teoloogiat. On väga radikaalse sõnumiga evangeelium, Pauluse terane selle radikaalsuse kohandamine ja VT evangeelium. Need annavad tulemuseks palju üldisema ja põhilisema küsimuse: milline on Piibli lugemise meetod? See on olulisem kui tulemus, milleni jõuame, sest Piibli lugemine ja tõlgendamine on lõppematu protsess. Peame seda tegema iga päev.

Millisena näed teoloogide rolli Eesti ühiskonnas ja mis võiksid olla need teoloogilised teemad, mis vajaksid ühiskondlikku diskussiooni?
Kuna meil on juba sadu õppinud teolooge, siis on nende roll olulisem, kui ühiskond seda tunnistab. Presidendi kirikus käimise dilemmaga kerkis üles kõrvalteema, mis mitmes mõttes võiks olla peateema. Levinud on arusaam, et usk on inimese isiklik asi. Leian, et teoloogid ei tohiks leppida selle väitega. Ma ei tea isiklikku usku, tean küll enesearendamise kunste, millel on religioossed juured. Paratamatult usk väljendub inimestevahelistes suhetes.
Näiteks jumalateenistusel kirikus. On kogudus, mis on kokku tulnud, teeb ühte asja, kummardab ühte Jumalat, ütleb ühte apostlikku usutunnistust – kas see on isiklik asi? Veel selgemaks võiks ühiskonna jaoks saada usu sotsiaalne-kollektiivne iseloom siis, kui räägime näiteks kasvõi supiköögist. Kui kogudus teeb supiköögi, siis mis mõttes see on isiklik?

Uus piiblitõlge on sulle südameasi.
Eesmärk pole lihtsalt uus piiblitõlge, mis minu meelest on Eesti ühiskonnale lati alt läbi jooksmine, vaid laiem lakkamatu piiblitõlkimine koos tõlgendamisega. See oleks Eesti ühiskonnale kohane.

Kuidas sa ennast laed, hingad oma tööst?
Vahetan konteksti, see aitab ühe hooga pidevalt asju teha. On nauditav, et elan Tartust 100 kilomeetrit eemal Tamsalu lähedal Uudekülas. Mulle on oluline olla päeval tööl ühes kohas ja õhtul kodus hoopis teises kohas. Eks ta füüsiliselt väsitab, aga vaimselt on tervistav.
Mõnikord maalin, ka kirjutan sellist, mis ei ole teoloogia. Välismaal konverentsidel võtan aega jalutamiseks. Lausa ahmin teistsugust konteksti. Sellest on kujunenud omamoodi hobi.

Miks tulla õppima usuteaduskonda?
On kujunenud hästi funktsioneeriv, väga heade õppekavadega teaduskond. Arvestades seda, kui vähe on maailmas eesti keele kõnelejaid, on meil võimalik erakordselt paljude spetsiifiliste küsimustega tegelda. Selleks on kompetents ja inspireerivad õppejõud olemas. Haridus, mida inimene siin omandab, on nii lai, et võimaldab väga erinevaid karjääre ja lahendusi tulevikuks, avades paljusid uksi. Võime olla uhked.
Kätlin Liimets

Urmas Nõmmik
Sündinud 7. juunil 1975 Tartus
TÜ usuteaduskonna juhataja alates 1.1.2017
Vana Testamendi ja semitistika õppejõud
Õpingud: TÜ usuteaduskond (1999, teadusmagister), Marburgi ülikooli usuteaduskond (2008, doktor summa cum laude), 2016–2017 habilitatsioon Müncheni ülikooli evangeelses usuteaduskonnas
Olnud õppejõud EELK Usuteaduse Instituudis
Uku Masingu Kolleegiumi vanem, Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liige, Akadeemilise Teoloogia Seltsi esimees, tõlke- ja kommentaarisarja „Piibel kontekstis“ peatoimetaja, ajakirja Kirik ja Teoloogia kolleegiumi liige. Lisaks mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide liige
Abielus Evelyn Nõmmikuga, kes on Tamsalus kooliõpetaja
Peres kasvavad tütred Karoliine (11) ja Karmen (9)

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)