Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Unustatud suurteose taassünd

03.11.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Meil on heliloojaid, kellest laiem avalikkus midagi ei tea või teab väga vähe. Enamasti on nad vahepealsed pool sajandit põlu all olnud ja seda sellepärast, et olid lähemalt seotud kirikuga.

Üks selliseid oli Johan Tamverk, kelle sünnist möödus 14. juunil 100 aastat. Alles oma pika elu lõpul võis ta jälle oma töödega avalikkuse ette tulla ja tunnustust võita. Nii esinesid tema 80. sünnipäeva kontserdil Niguliste kirik-kontserdisaalis duo Tõnu Reiman – Andres Laan, Teet Järvi, Maarja Haamer, Rolf Uusväli, Uve Uustalu ja Eesti Raadio segakoor Ants Üleoja juhatusel.

Ettekandele tulid juubilari viiuliduod, «Meloodia» tšellole, «Mõtisklus» metsasarvele, soolo- ning koorilaulud. Kõigi nende teoste kohta ütlesid meie interpreedid, et neid on tore esitada, et need on pilli- ja häälepärased ja kahju, et neid varem nii harva esitada sai.

Jõudis palju

Johan Tamverk oli helilooja oskused saanud Tallinna Konservatooriumis prof Artur Kapi klassis, muusikapedagoogika eriala lõpetas ta aga prof Juhan Aaviku juures. Kodust oli ta kaasa saanud armastuse vaimuliku muusika vastu, mis väljendus ka tema konservatooriumi lõputöös, kantaadis «Üksipäinis».

1928. aastal hakkas ta tööle Läänemaa Õpetajate Seminari klaveriõpetaja ja koorijuhina, kolleegideks Cyrillus Kreek ja Jaan Pakk. Hiljem jätkus tema pedagoogi- ja koorijuhitöö Tartus ja Tallinnas, vahepeal ka Rakveres. 1937. aastal sai temast Tallinna Ühendatud Usklikkude Haridusseltsi Eraprogümnaasiumi direktor ja muusikaõpetaja. Mõnda aega juhatas ta Tartu Naislaulu Seltsi ja Tallinna Meestelaulu Seltsi koore.

Lisaks mitmele koorile asutas ta ligi sajaliikmelise sümfooniaorkestri Tallinna koolide õpilastest. Saksa okupatsiooni ajal jõudis pidada veel konservatooriumi inspektori ametit, mis hiljem talle muidugi kasuks ei tulnud.

Taavet ja Koljat

Tamverk oli mees, kes armastas tööd teha. Ta tõusis hommikul kell 7 ja läks magama keskööl või hiljemgi. Tema päev oli täpselt jaotatud: hommikul 4–5 tundi pedagoogilist tööd, siis vahepeal 2–3 tundi loomingut. Ja nii vaheldumisi.

Ta oli aktiivne kirikuinimene, käis koguduse koosolekutel, kirjutas palju kirikumuusikat. Räägitakse, et seda viimast, teadagi miks, tuntakse välis-eesti kirikutes Ameerikas, Kanadas, Rootsis ja Saksamaal rohkem kui meil. Aga just vaimulikku muusikat kirjutas ta läbi kogu elu.

Siia kuuluvad arvukad soolo- ja koorilaulud, palad puhkpillidele. Tamvergi vaimuliku muusika tippteoseks tuleb aga lugeda tema oratooriumit «Taavet ja Koljat», mille esiettekanne täis saali ees oli 8. detsembril 1934. Idee selle teose loomiseks andis August Topman, kelle juures ta konservatooriumipäevil orelit õppis. Sisu on võetud muidugi pühakirjast, mille alusel Peeter Sink teksti kokku pani.

Esitajad olid ekstra-klassist: 200liikmeline Tallinna Meestelaulu Seltsi koor ja Riigi Ringhäälingu suurendatud sümfooniaorkester, Taavet oli Karl Ots, Koljat Bernhard (Benno) Hansen, Jutustaja Karl Viitol, orelipartii esitas noor Hugo Oberg (Lepnurm). Juhatas autor.

Kuigi arvustajatel oli ka etteheiteid – oli ju noor 28aastane helilooja ikkagi alles kujunemisjärgus ning mõjutused siit ja sealt olid selgelt tunda – leidis Päevaleht, et «asi on seda väärt, et teda kantaks ette korduvalt ja et teda kuuleksid kõige laiemad rahvahulgad».

Taasettekandel

Nii kaugele siiski ei jõutud. On teada veel üks kordusettekanne 1935. aasta jaanuaris ja siis teos unustati. Tean, et ligikaudu 30 aastat tagasi proovis helilooja «Taavetit ja Koljatit» veel kord Riikliku Akadeemilise Meeskoori abil avalikkuse ette tuua, kuid seal leiti, et teos on nii nõudlik, et rikub meeste hääled.

Ja kui seal olekski vastu tuldud, ei tea, mida oleksid öelnud ideoloogiaorganid, sest eestikeelne vaimulik teos oli sel ajal väga kahtlane asi. Tuli ju Cyrillus Kreegi «Eesti reekviemgi» ettekandeloa saamiseks ladina keelde tõlkida.

Ligi 72 aastat on möödunud ajast, kui «Taavetit ja Koljatit» viimati esitati. Praegu pole elavate kirjas vist ühtegi inimest, kes seda tol ajal kuulis. Peame tänama helilooja lapsi ja lapselapsi, kes unustatud teose uuesti päevavalgele tõid.

Nii ta siis 3. oktoobril uuesti Estonia kontserdisaalis kõlaski, esitajaiks Eesti Rahvusmeeskoor, Estonia teatri sümfooniaorkester ning solistid Mati Turi, Uku Joller ja Priit Volmer. Orelipartii esitas Ene Salumäe, juhatas Mihhail Gerts.

Ettekanne oli pühendatud helilooja Johan Tamvergi 100. sünniaastapäevale. Kontserdi kandis üle ja salvestas Klassikaraadio. Võisime veenduda teose klassikalis-romantilises helikeeles, mis polnud täiesti vaba eeskujudest, käekirjas, milles oli tunda suurt dramaatilist jõudu.

Eriti väljendus see koorides, mida helilooja mitmesuguste emotsioonide edasiandmiseks oskuslikult kasutas: kord meeleheite hüüuks («Oh häda, oh häda!»), palvemeeleoluks («Jumal, päästa meid»), sõjakaks raevuks («Põgene, Iisrael») või hõiskavaks võidukooriks («Koljat on langenud, vaenlane võidetud»). Viimase pikk ja keeruline fuuga oli koorile kõvaks pähkliks, kuid hakkama saadi sellegagi.

Solistid, eriti Mati Turi (Taavet) olid sümpaatsed, kuigi jah, Koljatilt oleks oodanud tüsedamat, benno-hansenlikku, või siis meie oludes – jassi-zahharovlikku häält. Orkester tuli oma ülesandega toime, kui mitte arvestada kohatist ebakindlust vaskpillide, eriti trompetite seas. Kui 1934. aastal võis väita, et «autor osutus kindlakäeliseks dirigendiks», siis 72 aastat hiljem võis sedasama öelda Mihhail Gertsi kohta.

Miks aga oli tehtud nii vähe reklaami, et saali teadis tulla vaid mõnisada kuulajat?

Mati Märtin

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)