Esileht » Online » Online artiklid »

Unustatud hinged unustatud kalmistutel

06.06.2013 | | Rubriik: Online artiklid

Viltu vajunud vanad uhked raudristid, kõrge hein, võsa või lausa mets – sellised on Tartumaa neli unustatud surnuaeda. Mõni aasta tagasi oli samasugune viieski, Sikamäe kalmistu, millest Tilga küla rahvas on nüüd jälle südamliku koha teinud.

«Kusagil siin peab see koht olema,» kinnitab Võnnu koduloouurija, elupõline õpetaja Tiiu Meerits ja kahlab Võnnu külje all Kilgimäel läbi kõrge heina metsa. Igal pool on vaid suured puud. «Taevake, kas tõesti on siin kõik siis nii suurde metsa kasvanud,» ohkab ta.

Koht, Kilgimäe ehk Kal­li­ku­mäe kalmistu, on siiski alles: kuusejussidega kaetud väiksel lagendikul torkab esmalt silma hosta ja väike hauakivi. Platsi teises servas seisab lihtne valge rist. Puu otsas ripub suur veepudel, puu all on põlenud kalmuküünlad.

Tiiu Meerits räägib, et Kilgimäe kalmistule hakati 1970. aastatel matma Kastre hooldekodu elanikke. «Miks need inimesed siia maeti, ei oska tõesti arvata, Võnnus on ju kaks ilusat surnuaeda, ruumi seal on,» ütleb ta. «Toona olid kalmistul ainult lihtsad ristid, kedagi siin ei käinud. Hiljem istutati siia mets peale.»

Edasi loe Postimehest.

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)