Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Unustamatu majapidaja

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Esmaspäeval, 23. oktoobril möödus 20 aastat ustava jumala- ja vapra sõjasulase peapiiskop Edgar Hargi surmast.

Peapiiskop Edgar Hark 1985. aastal Saarte praostkonna sinodil Kuressaares.

Peapiiskop Edgar Hark 1985. aastal Saarte praostkonna sinodil Kuressaares.

Kuna peapiiskopi põrm puhkab Torma kalmistul, mälestas sealne kogudus oma kunagist õpetajat surma-aastapäeval mälestusõhtuga, kuhu kõnelema oli kutsutud Mustvee koguduse õp Eenok Haamer, hiljem aga süüdati peapiiskopi haual küünlad. Eile avati konsistooriumi seinal Edgar Hargi mälestuseks portreemaal.

Eesti Kirik annab aga siinkohal meenutuseks sõna neile inimestele, kellega Edgar Hark lähedalt seotud oli.

 

Ene Üleoja, Kaarli koguduse koorijuht 1991–1998, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor:

Minul on Edgar Hargist väga positiivne mälestus. Ta oli väljapeetud, tõsine kirikujuht, lähemal tutvusel ka südamlik ja soe inimene. Ta oli loomu poolest juhi tüüpi, tugev isiksus. Temas ei olnud kunagi sentimentaalset, ilulevat joont. Oma väljendusis oli ta isegi range. Tema jutlused olid sütitavad ja selged, võiks isegi öelda – loosunglikud. Ta oli võluv ja meeldiv.

Kohtusin Edgar Hargiga 1956. aastal leeris käies, ta oli II pihtkonna õpetaja, mina tavaline koguduseliige. Olin konservatooriumi üliõpilane ja tihedalt seotud Hella Tedderiga ning viibisin sageli kirikus. Noori oli kiriku juures vähe ja mind hoiti väga, eriti õpetaja Hark. Mul oli alati kaitstuse tunne. Ka Jumal on mind alati hoidnud. Tol ajal oldi kirikus tõemeeli, sealt ei käidud läbi jooksmas, inimesed hoidsid alati kokku, seetõttu oli see ilus aeg.

 

Esra Rahula, emeriitpraost:

Edgar Hark lahkus Torma ja Mustvee kogudusest 1954. Mind aga määrati neid kogudusi teenima 1957 – seega rahvas mäletas teda väga hästi. Ta oli oma koguduste poolt hinnatud ja armastatud hingekarjane. Teda peeti siin koguni õpetajaameti etaloniks. Kõrgeim hinne, mida siinne rahvas õpetajale andis, kõlas: See mees on peaaegu nagu Hark.

Küllap oli Hargi teene seegi, et Torma kogudus polnud selline tagasihoidlik üksus nagu praegu, vaid suur ja elujõuline. Tugeva energilise juhatuse ja tegusate kirikuvanematega. Pidulikul jumalateenistusel saatis kirikulaulu paarikümne mängijaga puhkpilliorkester ja seda nõukogude korra tingimustes.

Õnneks ei pidanud ma Torma ja Mustvee kogudust teenima vahetult pärast Hargi lahkumist, seda tegi Edvard Tamm, kes sai rahva kriitika endale. Minu ajal liikus rahva arvamuse pendel heatahtlikult vastassuunas.

Teist korda sattusin E. Hargi lähedusse 1978, kui ta oli valitud peapiiskopiks. Hark oli esimene kirikupea, kes soostus kutsuma noori Usuteaduse Instituudi kasvandikke kirikuvalitsusse, millest veel peapiiskop Alfred Tooming kindlalt oli keeldunud.

Hargi ettepanekul koopteeriti mindki konsistooriumi koosseisu, mille kirikukogu kinnitas. Olin tema ettepanekul presiidiumi liige, seega üks tema lähemaid kaastöölisi. Edgar Hark oli selle aja ja olude jaoks kõige sobivam isik, keda EELK-l oli üldse võimalik kirikujuhiks välja panna.

Kõigepealt oli ta konsistooriumi liikmena töötanud juba ligemale 30 aastat – kogemustepagas oli suur. Peapiiskopi amet polnud meelakkumine. Ühelt poolt tuli arvestada jumalasõna ja kiriku tavasid, teiselt poolt nõukogude võimu kitsendusi. Nende vahele jääv avavesi oli kiriku jaoks sageli üsna ahtake.

Kuigi peapiiskopi administratiivne töö võtab lõviosa tema ajast ja jõust, tuleb tal selle kõrval jutlustada rohkem kui tavalisel õpetajal. Hargi jutlused olid sisukad ja loogilised. Kuulajal oli kerge tema mõttekäiku jälgida. Teoloogiliselt hoidus ta keskjoonele, vältides äärmusi.

Edgar Hark oli sõjaveteran ja demobiliseeritud ohvitser. Mõnikord kasutas ta sellest tulenevaid eeliseid koguduse ja kiriku huvides. Kui kord Torma päevil tulid tolleaegsed väikesed tegelased kogudust kimbutama, lahkus Hark hetkeks teise tuppa ja tuli tagasi ohvitserivormis kõigi oma medalite ja ordenitega ning ütles kutsumata külalistele: «Siin esindan nõukogude võimu mina.»

Ka peapiiskopina püüdis ta keelduda rumalate ja kirikule kahjulike korralduste täitmisest, kuivõrd see oli võimalik. Erinevalt eelmistest peapiiskoppidest ei teinud ta lähimate kaastööliste ees saladust, kui midagi talle riigivõimu poolt peale suruti, näiteks õpetajakohtade täitmisel.

E. Hark ei talunud ootamist, näiteks piduliku jumalateenistuse järel pildistamist. Samasugune oli ta juba Tormas. Kui matus hilines, istus ta autosse ja sõitis paari kilomeetri kaugusele ämma juurde, kust leinajad pidid ta tagasi tooma.

Kirikujuhina nõudis ta vahel oma alluvailt kiiret otsustamist või koguni käsutäitmist, näiteks aseõpetaja kohalemääramisel. Ta ei pidanud paha meeles. Isegi kui lahkumine oli toimunud konfliktses olukorras, läks ta järgmisel kohtumisel avali hingega vastu – kõik oli unustatud. Edgar Hark juhtis kirikulaeva kindla käega kuni oma ajaliku surmani.

 

Kalle Kasemaa, Vana Testamendi ja semitistika prof dr:

Tõstan peapiiskop Edgar Harki esile inimesena, kes nägi kirikut ajaloolises kontekstis ja mõtles tema tulevikule. Paljud Hargi eelkäijad ja kaasaegsed olid leppinud mõttega, et kirik on surnud nähtus, tema aga nägi tulevikku: ta oskas hinnata Usuteaduse Instituudi tähtsust ja tegi kõik instituudi arenguks; ta kaasas konsistooriumi töösse nooremaid inimesi, kellest tõstaksin esile Jaan Kiiviti ja Toomas Pauli – ta usaldas noori. Ka kasutas ta intensiivselt oma sidemeid, et seista rahvusvahelisel tasemel meie kiriku eest. Seejuures ei kartnud ta vastuollu minna nõukogude võimuga. Ta oli sirgeselgne ja paindumatu, kui mängus olid kiriku huvid.  

Edgar Harki ei huvitanud asjad ega raha, tal puudus edevus. Ta oli lihtne inimene, kellega oli kerge koos töötada. Puutusin temaga sageli kokku konsistooriumi istungite ajal assessorina ja minu muljed on kõigiti positiivsed. Edgar Hark oli meie kiriku tugevus – tänu temale sai Eesti kirik kujuneda selliseks, nagu ta täna on.

 

Kuno Pajula, peapiiskop emeeritus:

Inimese ja isiksusena sain Edgar Harki lähemalt tundma õppida alles siis, kui mind oli toodud tööle Tallinna Jaani kogudusse. Meist said siis naabrid, assessor praost Edgar Hark oli suure Tallinna Kaarli koguduse õpetaja, tema kõrval töötas noorema ametivennana Kaide Rätsep. Tööd oli väga palju ning kokku saime eeskätt praostkonna piiblitundides.

Edgar Hark oli hea jutlustaja, kindla sõna ja iseloomuga inimene. Ta oli ka ääretult täpne. See täpsus põhjustas tema peapiiskopiks olemise ajal mõnegi koomilise olukorra. Kogudusi nende tähtpäevadel külastades võis juhtuda, et pidupäeva pikale venides ütles peapiiskop: «Andke andeks, mina pean nüüd lahkuma!» Planeeritud aeg sai täis ja peapiiskop sõitis ära.

Teatavasti elasid peapiiskop ja Jaani koguduse õpetajad ühes majas. Meil oli väga hea läbisaamine. Sünnipäevade ajal käisime vastastikku külas ja siis ei näidanud ta end ülemusena, vaid lõbusa, naljaheitva, heatahtliku inimesena. Ta oli toonud välismaalt paruka ja seda pähe pannes tegi nalja meie lastele.

Samas oskas ta ametnikuna olla üsna range. Ta töökabinetti astudes oli meil tegu otsekui teise inimesega. Ta jutt oli lühike ja lõppes tavaliselt küsimusega: «Kas sul muud asja veel oli?» Järgnes jumalagajätt ja audients oligi läbi.

Kahtlemata oli meie kirikul tollel ajal säärast inimest nagu Edgar Hark väga vaja. Oma osa oli tema osalemisel rahuliikumises. Evangeeliumi kuulutades tegi ta seda jõuliselt. Oma selge, hästikuuldava häälega oli ta ametivendadele eeskujuks.

 

Edgar Hark

Sündinud 8. oktoobril 1908 Tartus.

Õppinud 1929–1935 Tartu ülikooli usuteaduskonnas.

Ordineeritud 29. märtsil 1936.

Osales 1941–1945 Suures Isamaasõjas, sai Kuramaa lahingutes haavata.

Teeninud Tudulinna ja Lohusuu kogudust 1936–41, Torma ja Mustvee kogudust 1946–54, Tartu praost 1949–54, Tallinna Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja 1954–78, Tallinna praost 1972–74, konsistooriumi assessor 1949–77, peapiiskopi alaline asetäitja 1967–77.

Pühitseti peapiiskopiks 31. oktoobril 1978.

Suri 23. oktoobril 1986 ja maeti 4. novembril Torma kalmistule.

Ilmunud 1990 jutluseraamat «Et oleks rahu».

Autasustatud Isamaasõja I ja II järgu ordeniga, Rahvaste Sõpruse ordeniga, 5 medaliga; talle on omistatud Püha Vladimiri I järgu orden ja ta oli valitud Ungari Evangeelse Luterliku Teoloogia Akadeemia, Helsingi Ülikooli ja Usuteaduse Instituudi audoktoriks. Kaarli kogudus on annetanud ordinatsiooni 25. aastapäeval talle kuldristi.

Kogunud

Rita Puidet