Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Unustada ei saa ega tohi

22.03.2017 | | Rubriik: Ühiskond

Enn Tarto KGB kongide muuseumis. Liina Raudvassar

Miks ja kuidas meenutada ajaloo tumedamaid lehekülgi, sellest kõnelesime märtsiküüditamise 68. aastapäeva eel Enn Tartoga.

MTÜ Tartu Memento esimees Enn Tarto on seisnud aastaid hea, et ülikoolilinnas saaksid tähistatud Eesti lähiajaloo kurvad aastapäevad. „Me ei tohi iial unustada Nõukogude okupantide aegumatut inimsusevastast kuritegu,“ kõlab endise vabadusvõitleja vastus küsimusele, miks ta seda teeb.
See on meie ajalugu ning oleks lubamatu kustutada mälust selle tumedamad peatükid. „Kindlasti on neid, kes seda püüavad, kelle meelest ei ole vaja noortel teada, mis siin toimus,“ nendib Tarto. Ta leiab aga, et selline suhtumine on vale.
Seisatame Memento sümbolehitise, kommunismiohvrite ja Eesti eest võidelnud vabadusvõitlejate mälestuseks rajatud mälestusmärgi Rukkilill juures. Enn Tarto selgitab, et ka tänavu kogunetakse siia 25. märtsil. Et tähistada märtsiküüditamise 68. aastapäeva. On teada, et Tartust saadeti 1949. aastal teele 47 inimeste veoks kohandatud loomavagunit ligemale tuhande küüditatuga. Ešelon väljus Tartust 27. märtsil kell 16.57 ning jõudis Omskisse 10. aprillil.
Enn Tarto selgitusel toimub enne Rukkilille juurde kogunemist algusega kell 12 leinajumalateenistus Tartu Pauluse kirikus, kus teenib piiskop Joel Luhamets. Hiljuti Tartu Peetri koguduse nõukogusse valitud Enn Tarto peab oluliseks kirik­likku osa. Pühakojast liiguvad kirikulised koos Rukkilille mälestusmärgi juurde. Miiting algab Eesti hümniga, avatud on mikrofon lühikõnedeks.
Tarto rõhutab, et lisaks 1949. aasta märtsiküüditamise ohvritele meenutatakse ka 1944. aastal 27. ja 28. märtsil punavägede poolt Tartu pommitamisel hukkunuid.
Veel on kavas süüdata õhtul algusega kl 18 mälestusküünlad Raekoja platsil. Nõndasama talitatakse pealinnas Tallinnas ning Pärnus, kurba sündmust peetakse aus teisteski Eesti paikadest, kust 68 aastat tagasi süütud, üle 20 000 kannatanu Venemaa avaruste poole teele saadeti.
Liigume edasi rahvasuus halli majana tuntud ehitise poole. Tartu pommitamises puutumatuks jäänuna halli graniidiga kaetud esinduslikku hoonet kasutasid okupatsioonivõimud oma kuritegelikuks tegevuses, siin asus aastatel 1940–1941 ja 1944–1954 NKVD ja KGB eeluurimisvangla.
„Mind pole siin üle kuulatud, minu ajal oli sisse seatud juba Aia, praeguse Vanemuise tänava maja,“ räägib Enn Tarto, kes on olnud poliitvangina vangistatud aastatel 1956–1960, 1962–1967 ja 1983–1988.
Sisenenud välisuksest, liigume mööda kitsast ja järsku treppi keldrikorrusele. Tartu linnamuuseumi filiaalina avati siin 2001. aastal KGB kongide muuseum. Taastatud on kunagine miljöö, ajalooliste esemetega on sisustatud ülekuulamise kabinet ning kongid, kus hoiti eeluurimiseks kinnipeetavaid.
Osa kongidest, kartserid ja koridoriosa on taastatud originaalsel kujul. Ekspositsioon annab ülevaate Eesti sõjajärgsest vabadusvõitlusest, kommunistliku režiimi kuritegudest ning eluolust eeluurimisvanglas.
Enn Tarto näitab hambaravikabineti tooli sarnast pinki, kus ülekuulatava käed ja jalad olid fikseeritud, vajadusel kinni seotud eriliste tugede peale. Et inimese alandus oleks täielik, selleks jagus julgeolekujõududel fantaasiat.
Füüsist proovile panev oli ka nn kapis istumine, kus pikemal mehel põlved seina vastu ulatusid ning hapnikku hingamiseks nappis. „Sellises olen küll istunud,“ tunnistab Enn Tarto ülekuulamispingile ja kinnisele istumiskongile viidates.
Tarto näitab endale kuulunud esemeid. Siin on tema vateeritud jope ja vineerist kohver, millega ta Mordva vangilaagrist Eestisse naasis. Siin on tema käekell, mille juures silt „Võeti Enn Tartolt ära 1983 arreteerimisel. 6 aastat oli see julgeoleku käes“.
Vitriinis on vangilaagrist vabanemisel väljastatud iseloomustus, kust saame lugeda: „Enda poolt sooritatud kuritegu ei eita, kuid oma süüd ei teadvusta ja toimepandut ei kahetse.“ Enn Tarto muheleb: muidugi ei kahetse ta ühtegi sõna ega tegu, mille motiiviks oli võitlus Eesti vabaduse eest.
Ta ei kahetse tõesti, et veetis paremad aastad elust poliitvangina Mordvas ja Permis. See ohver tuli tuua, et mõte vabast Eestist oleks elus ka siis, kui paljudele eestlastele tundus see täitumatu soov­unelm.
Sama kindlalt teab ta, et nüüd vabas Eestis tuleb hoida elavana mälestus toimunust. Ka selle mustad peatükid peavad seisma rahva meeles. Selleks süüdakem paastumaarjapäeval küünal nende mälestuseks, kes kord siit viidi.
Liina Raudvassar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)