Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Unistused viivad eesmärgile

30.10.2013 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Aina pimenevad õhtud jätavad aega mõtisklusteks, lugemiseks ja suhtlemiseks. Eelmisel nädalal lõppenud Leho Paldre järjelugu tõi tähelepanu orbiiti Anton Hansen Tammsaare, kelle loomevaramust leiab ammendamatult mõtteainet. Mäletan, kuidas ühel eluperioodil oli lugedes mu kõrval märkmepaberipakk ja kuidas ühe sedeli teise järel täitsin tema mõtetega.
Tundub kohane olevat need appi võtta, kui mõtlen kogudustele ja nende juhtidele, kes pingutavad jumalasõna leviku ja pühakodade säilitamise nimel. Kirjanikutee alguses kirjutas Tammsaare: «Ka on hääli kuulda, et meie elu olla ju nii üürike, et siin asjata oleks midagi parandust ette võtta. Aga eks sa mõtle ometi selle peale, et sinu parandus, sinu pöörmine ka terve tuleva põlve parandamine ja kosutamine on. Umbrohi, mida sa maha tallad, ei ole nii tugev enam su laste keskel.»
Paraku aastakümneid umbrohtu suisa külvati. Meie unistus on olnud vaba ühiskond, praegu aga üksteisest hooliv ühiskond, kus kandev osa on erinevatel kogukondadel. Sellest kõneldi äsja naasmiskonverentsil, möödunud nädalavahetusel aga  kümme aastat tagasi UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud tantsu- ja laulupeo rollist.
Oleme unistanud ja säilitanud oma identiteedi. Tammsaare on öelnud: «Kui teil kunagi elus on mõni suur unistus, siis teostage ta ise, ärge lootke teistele.» Sama tarkus sobib ka siis, kui tuleme kokku Jumala nimel ja teeme oma tööd. Siis tehkem seda nii, nagu kirjutas Tammsaare: «Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel … Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus.»
Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)