Unistused Neeva kaldal

«Ükski teine suurlinn pole avaldanud Eestile sellist mõju, kui Neeva kaldale 1703. a asutatud Peterburi.» Nõnda kirjutab Peterburi Teataja ühes 2000. aasta väljaandes. Samamoodi ei saa tähelepanuta jätta seda mõju, mis on olnud sealsel Jaani kirikul Peterburis elavatele eestlastele nii usulise kui ka rahvusliku eneseteadvuse arendamisel.
Esimesed eestlased olid nekrutid ja madrused
Eestlasi hakkas suuremal hulgal Peterburi rändama siis, kui neid sõjaväkke ja kroonu laevastikku madrusteks värvati. Meestele hakkasid järgnema abikaasad ning sugulased ja viimaks tüürisid Neeva kaldale ka need eestlased, kes lootsid Peterburis parema elujärje peale saada.
Nõnda kasvas eestlaste hulk iga aastaga, ent ometi ei olnud neil õieti kohta, kus koos käia või eestikeelset jumalasõna kuulata. Nii olid Peterburi eestlased sunnitud liituma erinevate kogudustega – enamik soome Maarja, hiljem ka saksa Mihkli ja rootsi Katarina kogudusega, kus peeti vahel isegi eestikeelseid jutlusi.
On arvatud, et 1787. a paiku elas Peterburis umbes 3500 eestlast, aastaks 1917 aga juba üle 50 000 eestlase. Kuidagi ei saa nimetamata jätta mitut olulist haritlast ning kultuuritegelast, kes seostuvad Peterburiga. Näiteks Johan Köler, Ferdinand Johann Wiedemann, Amandus Adamson, Miina Härma, Lydia Koidula, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig jne. Loetelu läheks ilmselt liiga pikaks.
1842. aastani olid eestlased kogunenud kadetikorpuse kirikus, kuni neil sealt välja kästi kolida. Keiser võimaldas siiski 1700 rubla, et nad saaksid üürida mõnd teist ruumi, kus jumalateenistusi pidada. Sama aasta juunis kinnitas ülempiiskopkohus eesti koguduse nimeks Jaani Kogudus.
Idee suuremast kirikust eestlaste jaoks hakkas idanema 1852. a, taotleti riigilt laenu, samuti viidi rahva seas läbi korjandus. Kõige sobivama ehituskavandi projektiga tuli lagedale akadeemik Harald Julius Bosse ning pühakoda õnnistati pidulikult 27. novembril 1860. a.
Jaani kirik ehitati eestlaste rahaga ning kuni XX sajandi alguseni oli hoone Peterburi eestlaste üks peamisi kogunemispaiku.
Büroost kirikuks
1930 aga keelas Leningradi linnavalitsus pidada kirikus jumalateenistusi, hoone ehitati ümber bürooruumideks, võeti maha torn. Kuni 1990. aastate keskpaigani tegutsesid kirikusse ehitatud ruumides ametiasutused, viimati asus seal näiteks Leningradi 20. ehitustrust.
Kuna hoone remondiks puudusid rahalised võimalused, otsustati see esialgu konserveerida ning korda teha ainult neljanda korruse ruumid ja klaasida aknad. Telliti elektri- ja telefonisüsteemi projekt ja pärast kooskõlastusi erinevate instantsidega õnnestus 2001. aasta suvel saada elekter.
Soome Juuppajokki sõpruskoguduse abiga eemaldati neljanda korruse kabinettide kerged vaheseinad ja saal koguduse jumalateenistusteks oligi olemas. Talgute käigus remonditi paar kõrvalruumi ja muretseti toolid ning lauad pühapäevakoolile.
Kuna Eesti Seltsi ja koguduse liikmed olid enamuses kõrges vanuses inimesed, aga esimesed jumalateenistused viidi läbi püsti seistes, tuli hakata saali toole otsima. Jaani Kiriku Fond pöördus üleskutsega inimeste poole tuua kodudest vanu toole.
Saadud kümmekonda tooli püüti omal käel remontida, aga kuna inimesi kogunes teenistustele tavaliselt 50-60, tuli leida lisalahendus. Appi tuli Gennadi Njunin, kunagine Kalevi korvpallikuulsus, kelle abil õnnestus hankida korralikud klapptoolid 40 inimesele. Samuti osteti pühapäevakoolile ja kogudusele biokäimlad, kuna hoones asuvad WC-d olid kodutud ja hulkurid viimase aasta jooksul lõhkunud ja kasutamiskõlbmatuks muutnud.
Peterburi Jaani Kiriku Fondi ja Peterburi Jaani koguduse mitme aasta pikkune tegevus ja aktiivne selgitustöö kiriku kultuuri- ja ajaloolisest tähtsusest erinevatele Eesti ametkondadele hakkas lõpuks vilja kandma – Eesti riik eraldas Eesti Kontserdile 2004. aastaks kultuuriministeeriumi kaudu raha jätkata kirikuhoones tööd. Samuti loodi kultuuriministeeriumi juurde Jaani kirikuhoone taastamiseks, tegevuse koordineerimiseks ja info vahetamiseks komisjon.
Kirik-kontsertsaal 2006. aastaks
25. oktoobril 2004 sõlmiti Peterburi Jaani kiriku taastamiseks kolmepoolne hea tahte leping, mille osapoolteks on Eesti kultuuriministeerium, Ingeri Evangeelse Luterliku kiriku Peterburi Jaani kogudus ning EELK. Osapooled toetavad kiriku taastamist, koguduse tegevust, kultuurivahetust ning heategevust.
Loota võib, et 2005. aasta veebruarist saab hakata maja taastama säilitades 19. sajandi üldmuljet. Lisaks kontserdisaalile on plaanis teha ruumid raamatukogule, Eesti Seltsile ning muidugi kogudusele.
Jõhvi Mihkli koguduse ning ühtlasi Peterburi Jaani koguduse endise hooldajaõpetaja Peeter Kalduri sõnutsi on koguduses praegu liikmemaksjaid kusagil 50. Teenistusel osalejate arv kõigub siiski 20-100 vahel.
Õpetaja Kaldur lisab, et Venemaa tingimused on veidi teistsugused – seal on kultuuri- ja koguduseelu tihedalt põimunud ning vahet vahele tõmmata on väga raske. Tavaliselt ei nimeta me rahvatantsu või raamatukogu koguduseelu juurde kuuluvaks, Venemaal on aga suhtumine teine.
Nii võib nentida, et Peterburi Jaani kogudus on võrratult aktiivne, kuna selle liikmed tegelevad asjadega, mis pole otseselt kirikueluga seotud, aga toimuvad siiski koguduse tegevusega seoses. Tuleb vaid teha kõik võimalik, et tegevus jätkuks ning et taastamistöödega kaasnevad raskused ei vähendaks Peterburi eestlaste indu ning tahet samas vaimus jätkata.
Praeguste andmete põhjal läheb taastamine maksma 50 miljonit krooni ja kirik peaks valmima 2006. a jooksul.
Anna-Liisa Vaher

• G. E. Paul Reinfeldt – 1834-1849
• Cornelius Laaland – 1849-1877
• C. Raymund Freifeld – 1877-1880
• Jakob Hurt – 1880-1901
• Jaan Bergmann – 1883-1884
• Jaak Walk – 1901-1902
• Rudolf Gottfried Kallas – 1902-1913

Kronoloogia

• 30. juuli 1858 korraldas Peterburi Jaani Kogudus koos Siseministeeriumi Välismaiste Usundite departemanguga projektikonkursi, et alustada kiriku ehitust aadressil Ofitserskaja tn 54 (praegune Dekabristov 54). Parimaks tunnistati arhitekt Harald Bosse (1812-1894) projekt.
• 27. november 1860 õnnistati kirikuhoone.
• 26. märts 1917 kogunes Jaani kirikuhoone juurde 30-40 000 eestlast, kes liikusid kolonnides sinimustvalgete lippude lehvides Tauria palee juurde nõudma Eestile autonoomiat, mille Ajutine Valitsus kolm-neli päeva hiljem välja kuulutas.
• 27. juuli 1930 keelati kirikus jumalateenistused ja algas hoone ümberehitus.
• 5. veebruar 1995 alustas taas tegevust EELK Jaani kogudus.
• 29. mai 1997 anti pärast arvukaid kooskõlastusi kirikuhoone kogudusele tähtajata ja tasuta kasutamiseks.
• 9. november 1999 oli algatustoimkonna nõupidamine Jõhvis, kus valmistati ette pöördumine EV peaministrile Jaani kirikuhoone taastamiseks ja eskiisprojekti tellimise rahastamiseks (algatustoimkonna poolt kirjutasid pöördumisele alla Peeter Kaldur, Georg Rosenberg, Rein Aidma ja Jüri Trei).
• 27. november 1999 toimusid esimesed talgud Jaani kiriku taastamiseks.14. detsember 1999 eraldas EV Valitsus Jaani Kiriku taastamiseks (eskiisprojekti tellimiseks) 200 000 Eesti krooni.
• Detsember 1999 loodi algatustoimkonna nõupidamisel Tallinnas mittetulundusühing Peterburi Jaani Kiriku Fond. Koosolekust paluti osa võtma EELK peapiiskop Jaan Kiivit, fondi esimeheks valiti Jüri Trei ja liikmeteks Rein Aidma, Peeter Kaldur, Jüri Lang, Rain Potisepp, Georg Rosenberg.
• Juuni-juuli 2000 valmis I osa Jaani kiriku eskiisprojektist (R. Projekt – arhitekt Raul Vaiksoo ja TUI Spetsprojekt Restavratsija – Vladimir Fomin).
• Oktoober 2000 valmis kirikuhoone eskiisprojekti lõplik variant ja remondikulude kalkulatsioon. Eskiisprojekt koos lisamaterjalidega anti üle Eesti Vabariigi kultuuriminister Signe Kivile ja EELK peapiiskop Jaan Kiivitile.
• 25. november – 3. detsember 2000 tähistati kiriku 140. aastapäeva.
• 27. august 2001 lülitati kirikuhoonesse elekter.
• 20. oktoober 2001 pandi kirikuhoonesse ja pühapäevakooli ruumidesse telefonid.
• September 2002 alustati Jaani koguduse tellimusel hoone soojustrassi remonti.
• 25. oktoober 2004 sõlmiti Peterburi Jaani kiriku taastamiseks hea tahte leping. Lepingu osapoolteks on Eesti kultuuriministeerium (Urmas Paet), Ingeri Evangeelse Luterliku kiriku Peterburi Jaani kogudus (Külli Sulg) ning EELK peapiiskop Jaan Kiivit.

Jüri Trei, Peterburi Jaani Kiriku Fondi esimees:
Saime kiriku kätte samal ajal koos soomlaste ja sakslastega. Fakt on see, et kirik anti kogudusele üle korras hoonena – elekter ja küte olid sees, aknad terved ja parkett põrandal (seda kinnitab hoone üleandmis-vastuvõtu akt). Seal olnud ehitustrusti kabinetid olid ju enamuses täiesti korralikud. Kui sakslased ja soomlased panid oma tagasi saadud hoonetele valve peale ja hakkasid kohe asjaga tegelema, siis meil seda ei tehtud.
Linna kodutud lihtsalt vallutasid kiriku – aknad löödi puruks, samuti lambid. Põrandad olid reostatud ja seal vedelesid sajad tühjad pudelid. Kabinettide nurkades olid kodutute magamisasemed. Kaablid olid seintest välja kistud, parkett täis lõkkeasemeid. Vahelaed on puust – oli vaid aja küsimus, millal kodutud hoone maha põletavad. Varem korras tualettidest olid potid lahti kistud ja minema viidud, samamoodi puidust seinaplaadid, kahhelkivid jne.
Selline oli olukord, kui sinna sisenesin. Minuga oli kaasas üks professor, kes rääkis, et hoones võib kohe tegutsema hakata, sest maja on ju korras. Kui siis üles jõudsime ja ruume nägime, vajus mees näost ära ja ütles, et kõik oli ju korras, kui hoone vastu võtsime. On vastutustundetu, kui objekt lastakse poolteise aastaga ahervaremeks muutuda.
Saanud aru olukorra kriitilisusest, pöördusin Jaani koguduse õpetaja Peeter Kalduri ja Ida-Viru maavanema Rein Aidma poole, kellega meil olid kujunenud tihedad kontaktid. Et hoonet päästa, moodustasime väikese algatustoimkonna. Esimene nõupidamine pidi toimuma Peterburis, kuid kuna Aidmal tekkis probleeme kiire viisa saamisega, tegime esimese nõupidamise Jõhvis.
Panime kokku pöördumise peaministrile ja lisasime esialgse eelarve. Paari tunniga oli kiri Tallinnas ja minu palvel edastati see kohe peaministrile. Mart Laar teatas, et ligikaudu 300 000 oleks võimalik reservfondist saada, aga kuna sealt oli midagi juba ära antud, siis saime 200 000.
Järgmiseks oli vaja selgitada maja seisukord ja projekt-dokumentatsioon. Esialgsetel arvestustel oleks kogu remont maksnud kolm-nelikümmend miljonit. Selge oli, et nii palju raha meil kuskilt võtta ei ole ja pidanud aru restaureerijatega, tehti ettepanek hoone konserveerida. See andis võimaluse hoone järk-järgult taastada vastavalt rahalistele vahenditele.
Samuti pöördusime nelja mehega Peterburi Teataja veergudele ning hiljem lisasid oma allkirja sellele pöördumisele Peeter Luksepp Rootsi Eestlaste Liidust ja Ylo Anson Ülemaailmsest Eesti Kesknõukogust.
Esimene laupäevak oli 26. novembril 1999. a. Tookord tuli kohale vaid kuus inimest, aga iga korraga tuli talgulisi üha juurde. Viimaks osales laupäevakutel juba 30-40 inimest – eks info levis Peterburi eestlaste seas. Inimesed tulid oma vabast ajast tööd tegema – seinad löödi üle, akendele pandi klaasid, neljanda korruse viiest kabinetist tehti soome sõpruskoguduse abiga suur saal, kus hakkasid kaks korda kuus toimuma jumalateenistused. Samuti korrastati klassiruumid ja tööd alustas pühapäevakool.
Pärast pikka võitlust ja kooskõlastusi õnnestus sisse lülitada elekter, osta elektriradiaatorid ja puhurid, millega saime ruume kütta. Lõpuks õnnestus sisse lülitada telefonid.
Meie huvi on, et seda vankrit veetaks edasi. Kui varem oli põhiline idee päästa kirikuhoone, siis nüüd on põhirõhk taastada hoone kirik-kontsertsaalina. See on meie kultuuri ja ajaloo seisukohast väga oluline – selle kiriku ajalugu on osa Eesti kultuuriloost.