Esileht » Arvamused » Kolumn »

Unistamise võlu ja valu

04.01.2006 | | Rubriik: Kolumn

1. advendil jõustunud kirikuseadustikus on
üks silmatorkavamaid uuendusi see, et EELK ja kogudus on kohustatud nüüdsest
kehtestama arengukava ning seda korrapäraselt läbi vaatama ja muutma. Üllataval
kombel ei ole nimetatud sättega kaasnenud erilist mõttevahetust ega
diskussiooni.

Mu meelest on arengukava üks olulisemaid ja
samas vastuolulisemaid koostisosi visioon ehk soovitava muutuse kirjeldus.
Visioon on ennekõike seotud unistamisega. 
Peter J. Daniels, üks paljudest eduapostlitest, ei väsi rõhutamast
unistuste tähtsust tulemuste saavutamisel: «Unistades lood sa midagi mitte
millestki. Nõnda tehes võtad sa eeskujuks Jumala enda. Sinust saab minilooja.
Ilma eelneva sisu ja vormita lood sa kujutluse ideest või sündmusest, mille
suunas hakkad tööle ning see võtab käegakatsutava kuju. Visualiseerimise,
mõttevälgatuste ja unistuste juures on imeline see, et sa võid nad oma soovi
kohaselt valla päästa, kui masinavärgi töökorras hoiad.»

Oleks see vaid nii lihtne! Kes meist ei
oskaks osutada puudustele, kritiseerida ja diagnoose panna. Kui aga hädaldamise
ja manamise asemel üritada kujutleda ja sõnastada seda, kuidas asjad olla
võiksid, siis osutub see arvatust keerulisemaks. Miks on kirjanduses ja
filmikunstis maalitud positiivsed utoopiad tihti mannetud ja naiivsed, samas
kui tsivilisatsiooni hukku või tähtedevahelisi sõdu osatakse kirjeldada
realistlikult ja kaasahaaravalt? Miks on põrgust kergem unistada kui
paradiisist?

Kurb on see, et me ei ela allapoole oma
taset mitte üksnes tegelikkuses, vaid ka unistustes ja igatsustes. Meenutagem
lugu vaesest vanapaarist, kelle kolm soovi haldjas täita lubas. Naine küsis
kapsaleeme kõrvale vorstijuppi, mees käratas vihaga, et vorst rumalale naisele
nina otsa kinni jääks, ning kolmas soov kulus endise olukorra taastamiseks.
Teine ja mitte vähem traagiline võimalus oma unistustepotentsiaal maha mängida
on pingutada üle mingis konkreetses eluvaldkonnas, uskudes näiteks raha või edu
piiramatu kuhjumise võimalusse. Seda viimast illustreerivad kuldkalakese loo
arvukad teisendid.

Niisiis, enamasti ei ole häda selles, et
meie soovid on liiga suured, vaid vastupidi. Mida ootavad inimesed uuelt
aastalt? Palgatõusu, ametikõrgendust, teaduskraadi, korteriremonti,
välismaareisi… Millistena kujutleme oma kogudust ja kirikut 10 aasta pärast?
Saaks katuse korda, paarkümmend liikmeannetajat lisaks ja kutse vallavanema
vastuvõtule…

Ilmselt avaldub just unistades kõige
selgemini see, kes me oleme ja kelleks saada võime – inimestena, rahvana,
kristlaskonnana. Jaan Lattiku sõnadega: «Tugev on see rahvas, kes teab, mis ta
tahab ja mille poole ta püüab. Orjaverelistel ei ole igatsust, unelmaid,
palveid ega soove. Neile jätkub sellest, kui kõhus on küllaldaselt toitu ja kui
vett leidub janu kustutamiseks. Nende hing ei karju paremate söödamaade ja
elava vee allikate järele.»

Arengukava koostamise ei tee keerukaks
mitte tehnilised küsimused, vaid hirm valida vale teeots, taotleda liiga vähe
või liiga palju. Paraku ei vabasta valimata jätmine  vastutusest.


Marko Tiitus

4 Kommentaari artiklile “Unistamise võlu ja valu”

  1. Külaline ütles:

    Arengukava meenutab ülaltoodud muinasjuttu eide-taadi vorstisoovist. Soov on arengukava, tegelikkus kinnitab vorstijupi ninatarga nina külge ja siis on vaja uus arengukava koostada, et liigne kõrvaldada. Huvitav, kes töötab välja naudib sääraseid bürokraatlikke lollusi. Sõna kuulutamise asemel kuulutatakse aruandlust, mõõdetakse ja kaalutakse. Tehakse oma tähtsat tööd ja haaratakse ka Jumal oma plaanidesse kaasa. Ja kantseleitöö edeneb, luues töökohti tähtsate kirikutegelaste sugulastele ja tuttavatele.

  2. Külaline ütles:

    Kas meil ei ole arengukava juba kaes ja see on sama eile tana ja igavesti.

  3. Külaline ütles:

    katoliku kirikul on see juba ammu nii, et kõik kogudesed peavad oma arengukavad ja eesmärgid kõrgemale instantsile esitama. See pole midagi muud kui näide selles kui sekularieerunud on kirik. Selline arengukava kasutamine lähtub teatavast maailmavaates, mis on tekkinud kasuahens mammonakultuses meie yhiskonnas.

  4. Külaline ütles:

    Kristus ytleb, et ärge muretsega homse päeva pärst, aga ega me ei tõlgenda seda ju nii nagu me aru saame. ega ju? Ta mõtles vaid seda, et ärge minge stressi, vältige stressi, see ei ole hea teie tervisele ;) ja jah seda ta kindlasti mõtles

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)