Unikaalne kogu piibleid aitab säilitada ajalugu

„Piibel on kahekordselt püha raamat: esiteks usu seisukohast ja teiseks on ta meie rahvusliku kultuuri alus,“ ütleb suur aja­loo-, raamatu- ja kunstihuviline Jaan Parusk, kelle erakogus on köited kõigist eestikeelse Piibli numereeritud trükkidest.

Kaks korda on Jaan Paruski piiblid ka näitusel olnud: Kumu Mikkeli muuseumis eestikeelse Piibli 275. aastapäeva puhul ja rahvusraamatukogus. Paruski sooviks on aga, et tema kogu leiaks püsinäitusena koha laiema publiku jaoks. Ise arvab ta, et üks koht võiks olla näiteks Niguliste kirik. „Kuhu veel piibleid välja panna, kui mitte kirikusse,“ leiab Parusk.
Ta on ringi vaadanud ka teistes Tallinna kirikutes ning kontakti võtnud kultuuriministeeriumiga. Kui ERM valmis sai, arvas, et eestikeelsed piiblid võiksid seal koha leida. Jutu tasemele on kõik esialgu jäänudki.

Kingitud Piibel
Jaan Parusk oli kümneaastane, kui koos perega Siberisse küüditati. Sealsest kooliajast meenutab oma vene keele õpetajat, tänu kellele tekkis huvi ja armastus raamatute ja lugemise vastu. Piibliteni jõudis ta 1960ndate aastate keskel. „Kui ma sain kingiks esimese Piibli, siis mõtlesin, et aeg on segane ja mis tuleb, ei tea. Otsustasin saada endale igast eestikeelsest piiblitrükist ühe eksemplari, et säilitada ajalugu. See võttis aega 30 aastat: mõnest trükist on ka paar eksemplari, kokku on neid 60. Lisaks on mu kogus ka unikaalseid võõrkeelseid piibleid ning lauluraamatuid.“
Suure rännuhuvilisena on Parusk külastanud üle saja riigi. „Maailmas rännates külastan ikka pühakodasid. Ma suhtun väga delikaatselt usklikesse ja pühamutesse.“

Antikvariaadi leiud
1960. aastatel n-ö sula ajal ei olnud piiblid keelatud, neid müüdi antikvariaatides. Paruskil olid head suhted Tartu ja Viljandi antikvariaatidega ja sealt ta peamiselt oma kogu täiendaski. „See on päris kallis lõbu. Kui mu inseneripalk oli 90 rubla, siis kõige kallim Piibel maksis 40 rubla. Kui ma olin Rootsis tööasjus, siis sain Lundi antikvariaadist ühe Karl 12. sõjapiibli.“ Moskva antikvariaadist pärineb paar venekeelset piiblit, üks neist 400aastane, teine natuke noorem.
Kollektsionäärile on armsad kõik piiblid. „Haruldasim trükis on kindlasti 1739. aastal ilmunud esimene eestikeelne Piibel, mis maksis neli rubla ajal, kui üks hea hobune maksis kaks rubla. Samuti teine trükk aastast 1773, mis on enamuses hävinenud, ja Suur Piibel (1939), mille trükist osa jäigi lattu ja hiljem põletati ära.“
Ajaloolise piiblikogu autor loodab, et leidub keegi, kas kirik, riik või eraisik, kes aitaks leida koha, kus see kogu oleks rahvale vaatamiseks välja pandud, kus eestikeelne kõige tähtsam raamat oleks aukohal.
Tiiu Pikkur